Ääremaal

 
Autor ja lavastaja: Lennuki Urmas
Etendüse Ihamarun 16.06–1.07.2023

Seod lavastust om kohustuslik nätä egälütel, kiä otsustas vai võtt vasta otsussit maaelu üle. Lavastus näütäs, kohemaalõ või arõnõda maaelu, ku toolõ õigõl aol õigõt api ei anda. Kiä eläs periselt maal, tuu näge märke naist asjust esiki. Seo tükü kirutaja ja lavastaja Lennuki Urmas ja vähämbält üts näütlejist – Tagametsa Tarmo –, a võiolla ka tõsõ, tundva maaellu läbi ja lahki ni omma lugõnu uman vaimusilmän säält vällä halvu märke maaelu tulõvikust.

Ku taha manu arvada viil as’aolu, et ao joosul läävä perrin naasõ ja mehe hindävaihõlidsõ suhtõ jahhembas, inämb ei kõnõlda nii nigu vanastõ, egäüts nakas elämä veidükese hindäette uman mullin, ei saaki seost luust midägi optimistlikku tulla.

Tiiämi häste, et riiki tõmmatas egält puult kokku. Riiki pitä om kallis. Tuuperäst oodõtas, et maainemine piät olõma lõppõmalda päälenakkamisõ ja organisiirmisvõimõga. Ku tahati kongi peräpõrgun ellä ja ku tahati viil ka tulõkistutaja api, loogõ hindäle esi maalõ priitahtlik pritsukomando, pidäge esi eräkuuli vai restoraani, saatkõ latsõ kavvõlõ parõmbahe kuuli jne. Ku tiatri om kavvõl, teke esi tiatrit, nii nigu MTÜ Müüdud Naer Ihamarun tegegi. Ja häste tege, määnestki hinnaalandust ei olõ.

Seo tiatritükü osaliisilõ, kiä eläse ilma tüüldä kongi veeremaal, omma eelektri ja kohv kalli. Naanõ (Barabanštšikova Marika), kiä ei olõ joba aastit kotust vällä saanu, hindas ekä vähämbätki võimalust valgust saia – aknõst, laelambist, aokiräst, raamatust, minevikust. Miis ei paku tälle (inämb) tuud: tä ei tuu naasõlõ raamadukogust raamatit, käänd eelektripirne vällä, palutas är aokirä, kistutas ütteluku tuld är, pand siibrit kinni, et lämmi tarõst vällä ei lääsi, ei kõnõlõ.

Telekas näil inämb ei tüütä ja miis (Tagametsa Tarmo) saa õnnõ miilde tulõta, midä säält vanast näüdäti. Raadiost tulõ õnnõ hullõ ja hullõmbit uudissit, miä kõnõlõsõ kavvõnda Tal’na juhtumiisist. Ilmateedüs om sääne, et Tal’nan om kõik häste, a midä lõunõ poolõ, tuud halvõmbas ilmauudissõ läävä. Miis käü egä päivi tüüd otsman, a õnnõ ütel kõrral täl vidä. Sõs saa tä kodu tuvva mõnõ vahtsõ miipurgi. Miis uut tüüpakjat, naanõ uut miist, a inämbäste ei juhtu midägi. Siist saami tõmmata paralleeli maailmaklassika tüküga «Godot’d uutõn», miä oll’ MTÜ Müüdud Naer mängukavan minevä suvõ. Luutus om iks viil alalõ – nä nägevä ja uskva, et poodi takast lövvet potilill om viil nupin, õkva häitsemä minemän. Ummõtõgi näge publik, et lill om är häidsenü ja määnestki luutust tegelikult inämb ei olõki.

Naanõ kaes aknõst haigruid ja unistas. Tä taht väega teedä, kuis kavvõl lõunõmaal eletäs. Ütskõrd tulõgi timä tarrõ haigõ siivaga haigru (Seimi Agur). Haigru om näütüses timä hindä ettekujotus, või-olla mõni kunstnik, allakäünü näütlejä, boheemlanõ vai kasvai suvalinõ küläjoodik, kiä ummõtõgi tuu veidükesegi rõõmu naasõ üttemuudu päivihe, herätäs hoolitsõmisõ vajadusõ, ettekujotusõ ja ütentundmisõ. Haigru opis kohvi juuma ja tälle miildüs mesi, midä tä tsaun uma nokiga piinült purgist. Tä tege perrä pääsläisi ja maka elegantsõlt diivani veere pääl. Miis arvas, et kiäki taht timä naasõ tähelepandmist, ja nakas kimmält uma naasõ poolõ hoitma. Naanõ om lepnü hindä saatusõga ja arvas, et timä kohus om kodu uuta umma poiga, kiä joba piäaigu omgi lõunõ poolõ tiile minemän, a tedä takistõdas. Luutus oll’, a kiäki astsõ vaihõlõ.

Miis olõ ei joodik, a tä om küländki haigõ meelega, äkiline, radikaalnõ. Timä käü uman pühän aolõ jalgu jäämän nukakõsõn umma kaonut poiga miilde tulõtaman. Miis kõnõlõs võru kiilt. Võru kiil ei olõ siin määnegi nall’akiil ja tuu üle om õnnõ hää miil. Tuu üle muiduki ei olõ hää miil, et võru kiil võigi piä õnnõ sääntside inemiisi suun kõlada, ku tuudki.

Ku olõt esi veeremaa inemine, põlinõ paiklik, tunnõt ärtundmist ja kokkuputmiisi taa tüküga. Ja tahassi arvada ikkõ, selle et tulõvik tundus luutusõlda ja hirmsa. Riik om perremiis, kiä mugu mäng ahosiibriga (maainemisega): kõrd kinni, sõs valla, sõs haardkõ hõngu, sõs läppüge. Seon tükün lepvä naanõ ja miis hindävaihõl kukkimuudu är ja haigru lätt otsma parõmbat kotust. A kas peris lõpp om õnnõlik vai ei, jääs kaeja otsusta. Viimäne kistutas tulõ.

Fastrõ Mariko

Barabanštšikova Marika, Tagametsa Tarmo ja Seimi Agur. Kulli Rasmusõ pildi