«Lindakõnõ, kujota no ette, et su imä om imälõvi vai imätiigri ja ei pelgä midägi. Sa kah piä-i pelgämä, selle et olõt jo suur ja tukõv tiigrikutsik.»

Nii anna julgust ja väke umalõ viieaastadsõlõ tütrele. Hindälgi põksas süä kipõmbalõ, ku hummogu latsiaida minnen näemi hoovi pääl tuud joodikut, kiä eelä mi pääle rüüke: «Kassipiinaja! Kassipojarüüvli!» Rüüke nii, et lats värisi ku haavaleht ja pallõl’: «Imä, kolimi tast õkva är, ma pelgä.»

Joodikul om sõraga raudkang käen ja tä lahk tuuga euroalussit tõõsõ kõrra pääl elävä kalamehe jaos, kiä esi om ülearvo paks miis umin parõmbin aastin. Ja äkki ma olõgi imälõvi ja tiigri ja ninjakunstnik, kiä lupa-i umalõ latsõlõ haigõt tetä. Ei vaimlidsõlt, ei füüsilidselt.

Eelä läts’ mu kannahtus katski. Olli jo küländ pikkä aigu suurõ meelega olnu, a no kõlisti politseile ja as’a saiva vahtsõ käügi. Päältlõunat, ku lats latsiaian lõunaund magasi, kõlist’ politsei Piitre, et umast jutuajamisõst joodik Einariga mullõgi ülekaehus anda.

Päält paistus, nigu no olnu kõrran, a tuud, et latsõlõ om liiga tettü, ei tunnistõda. Tunnõ taad Võro aigu-om-liulaskmist, tuuperäst olli joba nätäl tagasi ka latsikaitsõlõ teedä andnu. Taa aigu-om-vaimuga käü hariligult üten nätäl vai paar hengetõmbamisõ ja mõtlõmisõ pausi. Põh’aeestläisile iks tõlgi, et «aigu om» tähendäs, et om aigu, ja kuis viil – terve Tammula täüs, mitte õnnõ ruhmikuga.

Tammulast kõnõldõn tulõ miilde lugu, kuis sõa aigu vinläse joba sisse marsõ ja herr Judeikin, seo paiga kõgõ suurõmba tüüstüse umanik, piiretüse Tammulahe lask’. Ja kuis sis liinarahvas pangõga tuud kokko krabasi. Hääd kraami saa-i jo raisku laskõ.

Ku ütspäiv Tammulast tomatidõ ja kurkõ valamisõs vett tõi, kõnõl’ nuur ülekaalun tütärlats tõsõlõ: «Eelä oll’ pido. Ma ossõndi hummogu sõbra sängü täüs.» Samal aol hüpäs’ vette üts nuurmiis, pulsikell käerandmõ pääl: «T..ä külh, ma olõ jo nii täüs, et saa-i kõrralikkõ näütäjit,» kai tä umma pulsikellä. «Kül sa saat, tsuklõ!» tsusksõva tõõsõ, arvada kah umajago rüübänü, tedä takast.

Seokõrd ma vahelõ es lää. Vesi oll’ matal, rand avalik, pääväne aig, mehe noorõ ja tugõva. A sääne asi ei piäsi iks umanõ olõma. Kai näid ja mõtli hindäette, määne ilmavalo seo kül om, midä nii kõvastõ loputama piät.

Annas Jummal Võrolõ süänd ja armastust nätä ja arvo saia, et alkohol asjo kõrda ei aja. Juu parõmb vett, kasvai Tammula järvest. Seo om jo kunagi piiretüsega är puhastõt.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.