Oll’ üts illus pääväpaistõlinõ ilm ja papa ütel’, et nüüd tulõ haina kodu vedädä. Kõik pidimi platsin olõma. Ma, unupoig, mamma ja Sammi.

Papa iin hobõsõga ja vankrega, rehä ja hargi pääl. Mi lätsimi jalaga, a pini hüpäs’ vankrele pääle, papa kõrvalõ.

Päiv kõrvõt’ ja parmu presse õkva silmä, nigu kohegilõ muialõ ei olõs minnä. Kõik tull’ är kannata tuuperäst, et sõs võisõmi minnä järve viirde tsuklõma.

Tuu oll’ mailman kõgõ parõmp asi, ku sait Lõõdla järve manu, tuuperäst, et sääl olli vähäkotusõ ja lootsikuga sai sõita kah. Inne es või kohegi minnä, ku tüü oll’ tett.

Unistus joba piaaigu paistu. Viimäne hainaruga oll’ lauda pääle nõstmisõl.

Sõs juhtu midägi väega hullu: hainu seest volksas’ vällä huss ja nakas’ papa jalgu iin vingõrdama.

Mi, latsõ, pelksimi ja ollimi är hiitünü. Muud es mõistaki tetä ku rüüki: «Huss! Huss!»

Papa ütel’, et tä tege saadanasigitisele lõpu pääle ja jätku mi rüükmine perrä.

Lei vigla hussilõ rindu vaihõlõ. A ei midägi, elo es lää hussil kuigi seest vällä.

Sõs veiemi tä lumbi viirde, kon oll’ luga ja üts suurõmp kivi.

Papa visas’ kadunukõsõ vigla päält kivve vaihõlõ ja ütel’, et ega täl inne hõng seest vällä ei lää, ku päiv lätt luujalõ. Mi pidimi mitmit kõrdu kaeman käümä, kuis hussil täpipäält pääle pääväminekit elovaim seest vällä lätt.

Es anna inämp elomärki. Esi mõtlimi, et kost huss tiidse, kuna päiv luujalõ lätt. A näet, hussitarkus om sääne.

Järve viirde es saaki, a ega inämp es taha kah. Huss oll’ är koolu ja sai rahuligu süämega tarõ manu minnä.

Holsteini Sirje

Reimanni Hildegardi tsehkendüs