Inne kuuliminekit, ku ma olli nii nellä-viieaastanõ, käve mi puul iks üts suurõ habõnõga vanamiis. Tiä tull’ egä paari-kolmõ nädäli takast. Käve sannan ja elli sõs mi puul iks nätäl aigu.
Hommuku sei kõtu täüs ja läts’ mõtsa. Päiv otsa mi tedä õs näe. Õdaku tull’ süümä ja magamõ.
Meid, latsi, tiä hoitsõ. Ütskõrd tull’ tiä keset päist päivä kodu, üts väikene juurigõ puu sällän. Ütel’, et seo om mõtsuibu. Tiä istut’ tollõ mi tarõ ussõ iist veidükese kaugõmbalõ. Perästpoolõ kattõ tuu miis är ja õs tulõ inämp.
Ku ma joba koolin käve, kõnõli vanõmba, kis tuu miis oll’. Vabariigi aigu oll’ meil põllumajandusõministre August Kerem, Võrumaal Karula vallan sündünü miis, kis viidi Siberi ja sääl kuuligi. Vahetevahel mi puul elänü miis oll’ August Keremi veli, kis käkse hinnäst punavõimu iist.
Keremi velle istutõt uibu kasvi väega suurõs mitmõharulidsõs puus ja kandsõ häste pall’u ja väega häid ubinid. Mi kutsumi naid iks Keremi ubinis.
Eriti miildu meile, ku mi vanapoisist lell naid ahju küdsamõ pandsõ.
Mõni aasta tagasi oll’ puu ubinit väega täüs ja ossa murdu är. Mehe lõiksi sõs nii, et tuu jämme tüvi jäi alalõ. Nüüd om tüvest kasunu vahtsit ossõ ja minevaasta saimõ joba jälle Keremi ubinid süvvä.
A meil süä väega kripõldõs. Puu tüvi om päält kobõrliganõ ja kotussidõ määnü, määnegi tsirgukõnõ oll’ sinnä joba indele pesä tennü. Näüs noh, kavvas täl sedä elurammu jakkus.
Alopi Ene
