Mu vanaesä ja esä sõidi noorõ hobõsõga liina.
Poolõ tii pääl mõtsa seeh linnas’ puhmast rabinaga vällä harak. Nuur hopõn hiitü tuud ja lei iih lapildõ ja vehmer katski oll’gi.
Tull’ sis naada parandama, a es olõ kapla ei traati egä naklu. Katõ mehe jõuga sai murtus mõtsast üts lepp maaha, tuust sai vehmrele jakk. Hainamärsi suu kabõl oll’ nii kõva sõlmõga, õt es saa vallalõ. Tull’ mõtsa alt otsi kats kivvi ja nuidõ vahel kabõl katõs jupis katski tsaka.
Ku lepämalk sai vehmrele pääle köüdetüs ja hopõn vahtsõst ette pantus, ütel’ vanaesä esäle: «Poig, ku tõnõkõrd sõitma läät, olku sul karmanih väits, kabõl, nagõl, sis ei jää tii pääl hättä.»
Niimuudu tuu elo oppas. A liinah saiva esä ja vanaesä tuukõrd är käütüs.
Pressi Einar
