Kodo om kotus, kon inemisel om hää olla
ja kohe tä egä päiv inne pümmet jõuda taht
«Mu kodokõnõ om tsill’okõnõ, a tä om armsa minolõ,» alostas pääle üts tutva latsilaul. A mis tuu kodo sis periselt om ja mis tege kodost kodo?
Ku märgotama nakkat, kargas kõgõpäält päähä nii ku laulusalmihki, et kodo om iks määnegi maja muudu asi. A tuust kah vist iks viil peris ei jakku, midägi piäs viil man olõma. Nigu supilõ suul. Olõ-i jo kõik maja sukugi viil kodo, naa omma õnnõ vundament, neli saina, aknõ-ussõ, korsna, katus. Vai sis määnegi muudsamp liinamaja, koh mitu tarrõ ütstõõsõ pääl vai kõrval. Katus sis lapik vai mitte.
Tuu jaos, et majast vai mitmõ kõrraga tornist kodo saasi, piät sääl midägi viil man olõma. Jälki avitas laulurida latsilõ tettü «Nukitsamehe» filmist: «Kodo tuu ei olõ koda, millel akõn, uss, ilma kodotundõlda mi jääsi kodotus.» Õigõlõ lauldas. Kotoh piät iks seeh hing, eloh inemine kah olõma, parõmp viil ku mitu. Piät midägi-kedägi olõma, kiä and kodolõ kodotundõ mano. Ja mitte õnnõ olõma, a elämä kah. Elämä nii, et tarõkorsnast tulõ hummogu suitsu, ku ahjo vai pliiti kütetäs, et kihäl lämmi ja hingel hää olõssi.
Üteldi jo umal aol, mitu suitsu üteh vai tõsõh küläh om. Tuu perrä kaeti, ku elojõulinõ külä om. Kuiki nüüd muudsal aol om pall’o kodosid, koh korsnat ei olõki, hoobis päiv paistus põllu pääl plaadi pääle vai tuul käänd tornist siivuga vuulu ja lämmind mano. Nujah, kas tuu sarvilinõ, mis korgõh tuulõ käeh hinnäst keerutas, ei käänä jälki kodotunnõt pää pääle? Olõ-i inämp illos tsirelipuhmaga platsikõnõ, om midägi ilodut.
Sis jälki nakkat märgotama, kas sis maaha jätetü, laonu katusõga, hõrõhist sainust läbi puhkva tuulõga maja om kah viil kodo. Kunagi om tä olnu, kiäki om sääl muro pääl toskõrdanu, ummi elopäivi müüdä saatnu. Mõnikõrd löüd säändsest majast hindäle kotusõ kiäki tõõnõ, kiä sääl inne ei olõ elänü, kiä sääl kodotunnõt loonu ei olõ. A ku tä sääl ummõhtõgi varjo saa, pidä säänest kotust kodos, sis tulõssi niimuudu ka tõisil as’ast arvu saia. Jo sääl majah om viil määnegi kodotunnõ alalõ. Kuiki kaias pääle vai rohkõmp viil kõrvalõ ja üteldäs, et taa miis vai naanõ om kül uma eloga peris hukka lännü, olõ-i täl koto ega midägi.
Jõvvami säändse arvusaamisõni, et kodo om kotus, koh inemisel om hää olla. Kodo om tuu kotus, kohe inemine taht minnä, kotus, mille kotsilõ vanastõ inemine ütel’, et tä nüüd nakkas minemä, et inne pümmet kohalõ jõuda. Nüüd om külh massinil kah tulõ ja saat pümmeh sõita, a kodo tahat iks jõuda. Ütskõik, kost tulõt.
Muudsal aol ei olõ inämp väega pall’o kuulnu küläliidsile säänest ütelüst üteldävät, et tunnõ hinnäst nigu kotoh. Või-olla, et inämp ei taheta niimuudu üteldä, selle et kost sa tiiät, kuis tä põrgulinõ sis umah kotoh eläs. Äkki omgi harinu muatsidõ saapidõga sängü ronima vai rüük õdagu kõva helüga hullõmbalõ ku kreissaega puid lõikaja naabrimiis. Naabrimiis ei röögi, a saag ving hirmsalõ. Sis olõt hullu tarrõ lasknu ja ei saaki inämb üteldä, et mu kodo om mu kindlus.
Ku laembalõ mõtõ liikma laskõ, sis kodo olõ-i õnnõ inemisel, om jo näütüses eläjäl kah. Ku kahr mõistasi kõnõlda, külh tä sis ütlesi, et mu kuup om mu kodo, koh ma talvõl maka. Ja mõts om kah timä kodo. Vihmavagla kodo om mulla seeh. Muld om siimne kodo kah niikavva, ku tä kasuma nakkas, mulla seest nõna vällä aja. Tulõ vars, tulõ häidse külge ja sis mõnõl, nigu kardokal, jääski muld sügüseni kodos. A herne kodo teküs mullast korgõmbahe, hoobis kõdra sisse. Kuiki, juurõ omma iks mulla seeh. Ku saak kütse, sis viiäs siimnest saanu vili tõistõ kodo, keldrihe, sahvrihe. Ja järgmäne kodo või olla hoobis purk, kohe keedet muus sisse pandas.
Ku nüüd võtta jälki niimuudu, et kodo om kotus, kohe tahetas jõuda, sis veidükese suurõmba tsõõriga liikõh om kodo mi uma Eestimaa. Näütüses sis, ku tulõt koskilt kavvõmbast, tõõsõst riigist. Esieränis sis, ku olt pikält är olnu. Sis ütlet joba üle piiri tullõh, et ma olõ joba kotoh. A ku juurõ olõt muialõ mulda ajanu, sis või olla joba kats koto, Eesti ja tuu tõõnõ maa. Sis võisi lõpõtusõs hoobis küssü, et koh sa tahat umma viimäst und maka, kas Eestih vai sääl kavvõmbah.
Tunnus, et vanõmba põlvõ inemise tahtva viimäst kotust, koto iks umah mullah, vahtsõmba ao inemisega om joba rassõmp. Midä ütles näil süä, midä nä seeh tundva, ku lauldas: «Su tsirgu und mullõ laulva, mu põrmust lilli häitsetät, mu põrmust lilli häitsetät, mu esämaa, mu esämaa!» Koh om näil kodo, koh om esämaa, mis om näide jaos esämaa?
Hillepi Einar,
pääliina võrokõnõ
