1960. aastidõ paiku olle suvildõ nuuri maal peris pall’o. Koolimaja oll’ õkva suurõtii veereh. Lähkül oll’ puut ja tõsõlõ poolõ minnä tsipa rohkõmb maad olli üteh majah raamadukogo, sidejaoskund ja arstipunkt. Koolimaja vastah oll’ meier.

Noorõ saiva pia egä õdagu kooli man kokko: mängiti võrkpalli, mis lõppi kõgõ rahvastõpalliga. Tihtsäle oll’ koolimajah kino kah. Peräh iks tandsiti. No nii noorõ tutvas saivaki ja tuu kõik lõppi pulmõga.

Poodi man kuuligi, et puulpäävä omma pulma. Ruttu uma kamp kokko. Kes tuu kõo ja nööri, kes kirvõ ja puupaku, kes pupõ, rõiva, mõsukausi ja vii. No häitsme nuurpaari jaos kah ja tühi putõl tabureti pääle.

Kõik sai õigõs aos valmis. Poodi nuka takast ilmugi nuurpaari auto. Ruttu nüür värtele ette! No saigi tuu rituaal kõik läbi tettü: õnn soovitu häitsmekimbuga ja nüür iist võetu. Nuurpaar läts’ autohe… ja lännü nä olliki.

Säänest asja es olõ mi viil nännü es kuulnu. Äkki käändsevä nä meieri ette. Vist unõtiva meile tasu andmalda? Joosimi näide mano. Antigi meile paprõ seen tasu, a esi nä panniva õkva lõikama. Tuu oll’ tühi putõl.

Läts’ pia kuu müüdä ja meil tull’ toda ettevõtmist kõrrata. Nüüd tulle pulmarahvas kah üteh. Sai väega pall’o nall’a ja naaru. Helle laulgi kõlasi. Nooriku imä võtsõ tühä pudõli tabureti päält ja pandsõ sinnä kats täüs pudõlit ja sakummi kah. «No mille nii pall’o?» küssemi mi. Imä vasta: «Mu tütär lätt õnnõ üts kõrd mehele.»

Viil kolmanda pulma kah olliva. Sinnä oll’ mi kamp kah kutsutu. Pulma olli koolimajah. Tuust teimi poodi man joba varramba juttu. Ku mi pulmaliidsiga poodi mano jõudsõmi, näimi, et auväretiid es olõki. Mehe olli kül sääl ligi hobõsõga ja kõoki vankri veereh. Mehe kummuti viil pudõlit. Pulmaliidsi näteh haari kõo kätte, a jäivä tuuga iks ildas. Tuugipoolõst es jätetä näid rohost ilma.

Veberi Hilda

Reimanni Hildegardi tsehkendüs