Lugu om mi nuurusaost Selin. Meil tull’ plaan nakatõ jänessid pidäme. Latsil neid hää süütä-silitede ja, mis sääl pattu salatõ, ahujänes om jo kah väega mokka müüdä süük.
Üts, tõisi hulgan suurõmb helehahk, müüjä teedä esäne, sai pantus väikukõisist eräle puuri. Nigu latsil kombõs, saiva karvapalli nime kah. Tuu eräle pantu suur poiss sai nimes Mikats.
Kõik laabu häste. Kõik nä olli helläkese pääle suurõ Mikatsi. Viimäte läts’ tä nii vihatsõs, et mi es lupa latsil tedä süütägi. Ollimi tohtrist naabrimehele kah kaivanu, et esäjänes om meil väega kuri.
Sis tull’ mi perepää sünnüpäiv. Naabriperrest nõstõti tälle katõvahel ilmadu pirakas kingitüs. Paki pääl oll’ vinnekiilne kiri «Hе кантовать» (ei või ümbre käändä). Seen küküt’ häste suur tummõ jänes. Puurõ meil oll’ ja ega rikkus jo häbüasi ei olõ. Ollimi rõõmsa.
Es lääki pall’u aigu, ku näimi, et mi Mikats om vast pääst segi lännü. Kakk karvu ja tege puuri nukka pessä. Ja ütel ilusõl pääväl olliki poja kah olõman.
Mis siin viil sellätede? Madisõst tohtri mõistsõ muiduki paugupäält Mikatsilõ õigõ «diagnoosi» panda ja ka täpse «ravi» määräte. Tä ostsõ küläst Mikatsilõ väärilidse «kavaleri» ja kõrrald’ uman keldrin näile salahadsõ «kohtingu».
Panga Milvi
