LINDSTRÖMI LIINA om keeletiidläne ja eesti keele uurja, kedä huvitas, kuimuudu keele grammatika tüütäs ni kuimuudu kiil ja keele grammatika muutus. Tedä huvitasõ eesti keele murdidõ ja esieränis lõunaeesti kiili grammatika ja muutuminõ. Ammõdi poolõst om tä Tartu ülikooli täämbädse ao eesti keele profesri. A muidu om tä peri Tartumaalt Vana-Kuustõst, vanõmba omma põh’aeestläse: imä om Pärnumaalt ja esä suguvõsa om Kuusalu kandist peri.

Kõnõla, kuis löüdset tii lõunaeesti kiili uurmisõ manu?

Ma tulli ülikuuli 1991 ja Võromaalõ vidi minno edimäst kõrda Pajusalu Karl: täl oll’ projektikõnõ Vahtsõliina keele kogomisõ jaos. Säält Vahtsõliina ümbrüse küllist mu armastus lõunaeesti kiili vasta algusõ saigi. Inne ma lõunaeesti kiilt kõnõla-s, a sääl oll’ kõva keeletsukõlus ja naksi kõnõlama kah. Uma bakalaurõusõtüü tei võro sõnajärest: kuimuudu sõnno ritta pandas ja millest tuu olõnõs. Ildampa olõ käünü pall’o Setomaad pite – säälpuul Vinne piiri ja viimätsel aol Eesti poolõ pääl. Timahavvagi kävemi Meremäe, Obinitsa ja Luhamaa ümbre kiilt kogomah. Meil om parhilla seto keele projektikõnõ, välätüü olliki tuuga köüdedü.

Kuis om keeletudõngidõ siän lõunaeesti kiili uurmisõ huviga?

Lõunaeesti kiil om huvitanu harilikult noid tudõngiid, kiä omma esi peri Lõuna-Eestist vai kinkal omma vanõmba-vanavanõmba säält peri. Lõunaeesti keele opminõ huvitas külh pall’osit, a mu meelest noid, kiä tahtnu esi tetä lõputüü lõunaeesti keelest vai kinkast saanu peris lõunaeesti keele uurja, võinu külh rohkõmb olla. Om arvu saia, et lõunaeesti kiil olõ-i nuurilõ kodokiil vai edimäne kiil, ja tuuperäst om noorõl inemisel rassõ nätä, mis tä mõistnu tuuga tetä vai kuimuudu uuri.

Kuis tuu huvi om ao joosul muutunu, näütüses su hindä tudõngiaost pääle?

Mullõ tunnus, et om jah muutunu, a kimmähe mõista-i üldä. Ku ma ülikoolih käve, oll’ viil nii-üteldä murdidõ vasta suurõmb huvi. Seo ilma aigu om nii pall’o kõkkõ muud, midä keeleh saa uuri, et ei jakku inämb inemiisi kõgõ jaost, ja kõgõpäält tahetas õks uuri noid asju, mis omma hindäle lähkümbäl. Nuuri hindä kiil, meediä ja ütismeediä kiil, kõnõldu kiil, egäsugunõ muutuminõ eesti keeleh – tuu huvitas nuurt inemist rohkõmb. A sis tuu tähendäski, et om vaia rohkõmb lõunaeesti juuriga nuuri opma, sis tulõ noid kah, kiä võro kiilt tahtva uuri.

Kas parõmbidõ tulõ uurminõ vällä tuul, kiä om esi kogokunnast peri, vai om välästpuult kaeminõ värskimb?

Sääl vast väega vahet olõ-i. Välästpuult tulõjal om vast veidü tõistsugunõ kaeminõ, a täl lätt rohkõmb aigu tuu pääle, et lõunaeesti keele kõrrast ja muutumisõst arvo saia. Mu meelest om kõgõ tähtsämb, et lõunaeesti kiili uuritas ja noist tetäs tiidüstöid, nii Eestih ku välähpuul. Peris tähtsä om, et võro ja seto keelest avaldõdas töid ka riikevaihõlidsõlt. Tuu tege keele välästpuult kaejalõ tutvambas ja niimuudu ka suurõmbas ni tähtsämbäs.

Miä tõukas sinno takast tudõngidõga tegelemä?

Huvitav om kaia, kuimuudu noorõ inemise siih ilmah uma tii löüdvä ja kuimuudu nä ilma as’ost mõtlõsõ. Maailm lätt õks edesi ja piätki tõistmuudu mõtlõma.

Keeletiidläne Lindströmi Liina. Kulpsoo Lauri pilt

Kuis periselt võro keele saisukõrd om egäpäävädse elo tasõmõl?

Võro keele sais võinu olla parõmb. Vanõmba inemise kül kõnõlõsõ kotoh ja umavaihõl, a noorõmbidõ inemiisiga kõnõldas eesti kiilt. Noorõmbil olõ-i inämp nii hääd keelemõistmist, et saanu ja tahtnu umavaihõl võro kiilt kõnõlda. Inämbüsel om eesti kiil iks kimmämb kiil ja lihtsä om tuuperäst eesti keele pääle üle minnä. Õnnõs om muiduki ka erändit, a noid olõ-i kuigi pall’o. Võrokiilsit latsi om väega veidü ja vanõmba ei kõnõla latsiga võro kiilt, tuuperäst võit kül üldä, et võro kiil om ohuh kiil. Keele loomulik ülekannõ ütelt põlvõlt tõsõlõ ei tüütä inämb – tuu protsõss naas’ jo 1960-ndil aastil pääle, et latsiga naati kõnõlama eesti kiilt. Parhilla olnu vaia inämb võrokiilset keskkunda, koh kõnõldas võro kiilt ja koh saa nõrgõmba keelemõistmisõga inemine kah võro kiilt har’ota. Vaia olnu keeleoppamist latsilõ ja keelepessi, a ka keeleoppust vanõmbilõ inemiisile. Ku parhilla Võro liina pite käüt, olõ-i võro kiilt kuigi pall’o nätä. A võinu olla.

Seletä täpsembäle, kuis keeleaoluulidsõlt võro kiil eesti keelest erines?

Ku mi kae keeletiidüse uuringit, kuimuudu õdagumeresoomõ keele omma hargnõnu ja kujonõnu, sis om löütü, et lõunaeesti kiil vai keele olli edimädse keele, mis lätsi muist õdagumeresoomõ keelist eräle: lõunaeesti keeleh om kõgõ inämb säändsit asju, midä muial olõ-i. Põh’aeesti kiil om lähkümbäl muilõ õdagumeresoomõ kiilile. Aoluulidsõlt om lõunaeesti ja põh’aeesti kiil lännü sarnatsõmbas, kuna võro kiil om saanu pall’o mõotust põh’aeesti keelest. Nii et lõunaeesti kiil om õks olnu eräle kiil ja võro ja seto keele (ja mulgi ja tarto kah) omma tuu perrätulõja.

Ku olõt välätüüdel käünü, kas sis om jäänü silmä, et inemise esi saava uma keele erinevüsest arvo, ja kuis tuud umma kiilt nimmatas?

Saava õks. Võro ja seto kiil omma mõlõmba säändse, et eesti keelega noid segi joht saa-i kõnõlda, piät kiilt vaihtama. Tuu näütäs kah, et tegemist iks om peris tõsõ keelega. Huvitavamb om, et seto ja võro keele vaiht inämb kuigi pall’o tetä-i. Setomaal kõnõldas parhilla inämb-vähämb sammamuudu ku aoluulidsõlt Võromaal om kõnõldu, suurt vaiht ei olõ. Mõni ütsik seto juun vast om, mis kõrva kostus. Tuu vahe om kimmähe olnu suurõmb. Vinne poolõ pääl seto kõnõlõsõ säänest vanõmbat seto kiilt. Võro keeleh omma kah laembalt nätä, et läänepuulsõ võro joonõ jäävä kiilde ja vanõmbit vai hummogupuulsit keelejuuni peetäs setoperätsis. A kiil muutus ja tuuga piät harinõma, selle et kõgõ tähtsämb om, et kiilt õks kõnõldas.

Mille õks viil nimmatas riigimeediän ja ministeeriümen võro kiilt murdõs?

Keelepoliitika võtt aigu ja Eestih om tuu olnu peris konsõrvatiivnõ. Pikkä aigu om tuu amõtlik murdõstaatus olnu tollõst, et murdõtiidüs om võro kiilt niimuudu käsitlenü ja tuu om olnu laembalt ütiskunnah teedä. Traditsiuun om kimmäle pidämä jäänü ja tollõ murdminõ võtt aigu ja pall’o seletämist. A tunnus niimuudu, et võrokõisi ja setodõ hellü om parhilla kuulda võet ja või luuta, et as’a nakkasõ muutuma. Eesti keelenõvvokogo egäl juhul soovitas võro ja seto keele ammõtligu staatusõga riiklikult edesi tegeldä.

Midä andnu võro keelele manu ammõtligu keele staatus? Vai eesti keele alambkeele staatus?

Tuu taht viil kokkolepmist, et midä tuu and. Vaia om võrokõisil hindäl selgest saia, midä tahetas uma keele jaost är tetä ja midä om vaia võro keele pästmises. Mu arust oma vaia keeleoppust arõnda: rohkõmb keelepessi, keeleoppust koolih, keeleoppust vanõmbilõ inemiisile, rohkõmb võrokeelitsit raadio- ja TV-saatid jne. Tuu kõik võtt rahha, selle et parhilla keeleoppajit väega olõ-i ja matõrjalõ kah olõ-i kuigi pall’o. Ammõtlik staatus and keelele kimmüst mano. Kõnõlõja sis vast kah tahtva rohkõmb võro kiilt kõnõlda ja latsilõ opada. Ma vähembält looda nii.

Kas sääne tunnustus tennü ka midägi halvõmbas?

Mõista-i tuud üldä, ei usu. Mõnõlõ muidogi kimmähe miildü-i.

Mõnõ inemise omma mullõ ütelnü, et võro kiräkeele arõndamisõga koolõsõ egä nuka ummamuudu ütlemise vällä. Mis sa tuu kotsilõ arvat?

Ilma kiräkeeleldä koolõsõ kah vällä. Võro kiräkeele puhul võinu oppi eesti kiräkeele arõndamisõ päält: olõ-i vaia nii kimmähe kaia, et kiräkiil väega üttemuudu ja väega normeerit olnu. Egä nuka kiil võinu sääl siih nätä olla, sis olõ-i tuud murõht. Kiräkiil piä-i nii kõva säädüs olõma.

Mis sa pääle keelega tegelemise viil tiit?

Mullõ miildüs luudusõh olla, raamatit lukõ ja muud säänest harilikku tetä.

Määndsit raamatit sa soovitat lukõ?

Ilokirändüst soovida, ja õks lõunaeestikiilset – tuud võinu rohkõba olla ja tulla. Mullõ väega miildü Kaplinski «Latsepõlve suvõ». Võrokiilset «Kalõvipoiga» muidogi soovida kah. Ku lukõ jõvva-i, kaegõ Kuusingu Toomasõ pilte.

Küsse Saarõ Hipp