Taa lugu juhtu latsõpõlvõn, olli sis kuvvõaastanõ. Ellimi maal uman väikun majan. Vast sadakund meetrit kavvõmbal oll’ naabritalo. Katõ maja vaihõl kasviva ilosa noorõ kõo ja sääl oll’ suur lapik kivi, kon ma mängmän käve. Korssi kuusõ- ja pedäjäkuku üten ja teie ossõst lauda. Kuusõkuku olli lehmä ja pedäjäkuku lamba. Kül ma sis käve näid egä päiv kar’ataman ja ristikhaina-tuttõga süütmän.
A ütspäiv oll’ naabritütrigu illos verrev kummipall visatu üle aia pia mu mänguplatsi mano. Mul palli es olõ ja ma tahtsõ tuud väega hindäle.
Lätsi palliga kodo ja naksi mängmä. Seeni pilli palli, kooni tä lumpi linnas’. Olli ütsindä koton ja mul suur murõ, kuis ma tä säält kätte saa. Imä es lupa mul kunagi lumbi mano minnä. Ütel’, et lumbin om suur susi, kes mu kinni võtt ja lumpi vinnas. A palli oll’ vaia pästä. Võti sis suurõ puupulkõga rihä ja naksi hilläkeiste palli perve poolõ tõmbama. Õnnõs saiõ tä kätte ja suur susi kah vast magasi. Vähämbält es näe ma kedägi. Lätsi sis palliga tõõsõlõ poolõ majja ja naksi saina vasta pilma.
A mu hää miil sai õkvalt otsa. Imä tull’ kodo ja naas’ pahandama. Küsse, kost ma palli sai. Ütli, et pall oll’ kõivõ man maan. Imä ütel’ tuupääle, et varastaminõ om patt, ja käskse mul palli naabri poolõ tagasi viiä. Lätsi tuud väikeist maad nii aigupite, a lõpus tulli iks värehti vasta. Lätsi sisse ja ütli, et tõi palli aia takast är. Naabritädil oll’ nii hää miil, kitse minno ja andsõ viil kompveki kah päälekauba.
A mul oll’ nii häbü. Mõtli, kuis tuu iks saa nii olla, et imä koton pahandas ja naabri tennäs. Ku ma olli uma lapigu kivi pääl tükk aigu märgotanu, sis taipsi, et naabritädi jo es tiiäki, et ma palli vaihõpääl kodo vei ja mängse ja imä käskse tagasi tuvva.
Võti karmanist ilosa kirivä paprõga kompveki, midä ma es olõ kuigi är tiinnü, ja mõtli, et ku ma tedä är ei süü, kas sis om patt väikumb. Mängse tükk aigu ummi kukkõga ja vahtsõ kompvekki, a iso oll’ iks nii suur.
Mõtli sis tõistpite: ku ma inämb kunagi midägi ei varasta ja pattu ei tii, sis ma jo või kompveki är süvvä.
Urmi Aili
