Lätsimi puukooli tüüseldsiliisiga Lätti huvireisile. Buss tull’ hummoku puukooli platsi pääle.
Inne ku bussi jõvvimi, kuulimi koskilt korgõmbalt näugmist. Kaimi pedäjä otsa, kon istsõ must kass. Vähä oll’ iks valgõt kah. Ei tiiä, kas tedä aiõ sinnä repän, kes vaihõpääl platsi pääl patsiir. Mõtli, kas tuu midä ka tähendäs. Iks must kass.
Õnnõs läts’ sõit häste. Ku Võrolt lõuna poolõ sõidimi, tull’ kül sääne pikne, et välgu kävevä taivan risti-rästi ja vihma vali ku uavarrõst.
Edimäne piätüs olle Vahtsõn-Saalusõn, Eesti kõgõ lõunapoolitsõmban veinitalon, kon olle ka uma viinamar’akasvandus. A nä teivä ka tõisi veine. Mullõ miildü kõgõ rohkõmb nõglapaiuvein.
Järgmäne piätüs olle Lätimaal Smiltenen. Vihm olle üle jäänü, päiv paistu ja lämmind pia 25 kraati. Pääle kõrralikku lõunasüüki lätsimi kotusõpäälitsehe puukuuli. Ku meil kasvatõdas mõtsakasvõ, sis Smiltenen olle egätsugust värki, alostõn väikeisist lillikeisist kooni uibini vällä. Ma esi osti üte kirivä sabiina kadaja ja pojengi.
Tuu pojengi ostmisõga saie ka vähä nall’a. Küsse vinne keelen, määne lilli värv om. Müüjä vastas’ läti keelen. Vinne kiil ei olõ prõlla moodun. Küsse sis vahtsõst. Müüjä vastas’ sis, et krasnaja. Et keväjä om nätä, ku illos verrev tutt tulõ.
Valmiera küle all Beverīnan olle suur kujopark häste pall’odõ puust tettüisi eläjide, tsirkõ, siini ja egäsugutsidõ ronimisvidinidega. Sis viil olle mõtsa sehen labürint, mis tulle õigõt pite läbi kävvü, et tagasi parki saia. Tuu oll’ õigõ huvitav. Pruuvsõ ka mitund ronimispuud, millest eski ilma pikembä vaivata üle saiõ. Mõtli, et mõtsa pite roitmisõst ja siini otsmisõst om iks kassu kah: jala pidävä viil õigõ häste tasakaalu.
Edesi sõidimi peris Valmiera keskliina. Liin olle illos ja rohilist täüs. Lilli häitsivä klumpõ pääl ja korgõmbal ampliin.
Valmiera tähist’ seo aasta 740. sünnüpäivä. Asundusõ algusõs peetäs pühä Simoni kerigu valmissaamist 1283. aastal. Kerik om terve püsünü seoni aoni. Ikoonõ kõrval hoitas ka 15.–16. saandi tähtside liinainemiisi havvakivve. Kerikun om tunnõdu meistri Ladegasti hõrril.
Valmiera liinast juusk läbi Koiva jõgi ummi pistüliidsi perviga, mis omma kooni 80 meetrit laja ja 10–15 meetrit korgõ. Valmiera lossin om muusõum, kon näütüs «de Woldemer» and ülekaehusõ liina aoluust. Keskliinan om niinimmat Poissmiihi park. 1913. aastal anni katõsa ütsikut miist liinalõ pargi, mille keskel om kontsõrdisaal Valmiera ja restoran Vecpuisis.
Lõpun lätsimi puutõ pite kaupa takan ajama. Kävemi muidoki Mego poodin kah. Kaiõ söögikraami ja teie hinnavõrdlust. Egä suurt vaiht es olõki. Piim ja liha olli vast tsipa kallimba ku meil ja tõsõ as’a odavamba. Rõiva- ja kotapoodin olli kül kõva hinna, mis es kutsu ostma. Muidoki sai latsilõ ostõtus Läti kompvekke ja hindäle üts nõglapaiu-nalivka, mis olle külh otav: massõ tsipa üle kolmõ euro.
Tagasisõit läts’ lõbusahe. Kõnõlimi nättüst ja vahtsõmi, kes midä üten ostsõ.
Puukooli platsi pääle jõudõn oll’ must kass kah pedäjä otsast alla tulnu ja külüt’ joba verevät kirjä sõbra seltsin.
Urmi Aili
Beverīna puuskulptuurõ park om Valmierast 11 kilomiitret kavvõn ja sääl om hulga puukujjõ ja kuus labürinti. Pilt visit.valmiera.lv lehe päält.
