Olõ võrukõnõ, peri Kaika kuplidõ päält, kon üts mägi istsõ tõsõ kukil: ütel aol ollit orun, a kibõna ao peräst mäe otsan, kost paistsõ kavvõlõ. Säält olõgi üten saanu säändse mõtlõmisõ, et mustan murõn om õks hõpõ lootusõkipõn, mis päävä jäl pilve takast vällä tuu.
Mu latsõpõlvõkodu oll’ Leinussõl. Tuul aol, ku ma lats olli, oll’ ümbretsõõri hulga talusid: Haaboja, Selli, Püve, Haavistu, Tiidu, Tiganiku, Järvemäe, Oriku, Pardsa… Sääl eleti, tetti tüüd, peeti talgid, pidusid. Põrhillas om jäänu õnnõ Selli, tõsõ omma maa päält kaonu – luudus om nä võtnu indäle. Omma jäänü õnnõ mälestüse, kalli mälestüse.
Leinussõl oll’ piaaigu kõrvuisi kats tallu: Mäe- ja Ala-Leinussõ. Kats peret elli kõrvuisi kesk mäki, ümbretsõõri mõts, ilma tsinglõmata, ütstõist avitõn. Es olõ nii, et sa tohe-i mu muru päält läbi käüvü. Tüllü es nõsõ meil kunagi.
Üleaidsõ peren oll’ kats plikat, kellega oll’ hää kuun mängi, ku vanaimä lubasi. Vahel harva juusksõmi ütstõsõ poolõ ilma vanaimä tiidmäldä. Ku mamma hõigas’, hiilsemi ümbre mäe kipõstõ tagasi. Kõrd oll’ majan. Põhilidsõlt mängsemi trihvaad, käkmist, mäest üles ja alla juuskmist. Ostõtuid mänguasju meil es olõ. Olli imä koetu ja heegeldedü pupi ja vanaesä tettü puust hobõsõ, lehmä, lamba, pini, kassi. Mängsemi kotu, puuti ja kuuli.
Olli ütsik lats, kasvi imä ja vanaimäge. Esä puhas’ joba Kuramaa mullan. Vanaesä kuuli, ku olli 4. klassin. Vanaesäst om miilde jäänü tiidmine, et tüüriista piät uma kimmä kotussõ pääl olõma: sõs tüü edenes esiindäst.
Mi kotun es olõ nii, et omma miihi ja naisi tüü. Kõik rassõ tüü tull’ imäl tetä. Oll’ kodutüü ja viil sohvoosi põllutüü kõva brikatiiri käe all, kes es tii kah vahet miihi ja naisi tüül. Pidit kobisõmalda tegemä, mis kästi. Imäl oll’ õks vahel väega rassõ, a tä es näütä toda kunagi vällä. Miilde tulõ imä ütelüs: ikõ uma valu vällä ütsindä, naaru jaga tõisiga, mõtlõ rassõ indä jaos kergembäs. Nii mi olõmigi tulnu naist elu kõkõ rassõmbist käänäkist läbi.
Mi Leinussõ elämisen olli maja ja puukuur kundi otsan, sann, laut, kõlgus, kaiv orun. Üles ja alla juuskmist ja rahmõldamist oll’ nii pall’u, õdakus imäl ja vanaimäl jala all tulitiva. Kõgõ rassõmb oll’ vii ülesvedämine, ja vett õks kulusi.
Mi mammagõ teimi kergembid töid. Kõgõ rohkõmb miildüsi mullõ vanaimäga karjan käümine. Kävemi riigimõtsan. Tuu aig oll’ õnnõ mi katõ perält. Kon oll’ maailm: egä puu ja puhma takan oll’ midägi vahtsõt. Kõik mõtsa puu, puhma, seene, lilli, tsirgu, mõtsakohhin, vaikus saiva mu sõbras. Ja sinnä käve manu viil jutu haldjist, kratest… Mamma oll’ hää jutusoonõga ja mul hää ettekujutamisõ võim.
Vanaimäle miildü ka mõts. Tä õks ütel’: mõts om vaesõ mehe kaskas.
Ku lugõmisõ selges sai, hüpsi raamatumaailma. Mi vaesõn kotun oll’ vähä raamatid, imä pedäsi noid ütsikid indä kallimbas varas. Säält mu sükäv lukupidämine raamatidõ vasta. Ku kuuli lätsi, saiva inämb-vähämb kõik Haapsaarõ raamatukogu raamatu läbi loetus. Mu jaos jäi lugõmisõs aigu õks vähäs, kuigi vabadust oll’ mul umajagu käen. Õdakist imä ja mamma teivä käsitüüd, ma lugõsi. Mu tütre opsõ tuuiist varra vardid ja nõkla käen hoitma.
Meil oll’ väiku lilliaid, kon miildü mammagõ mütätä. Olõ arvu saanu, et aian toimõndamisõ suuv om mul kasunu egä pääväge suurõmbas, kuigi süämen tunnõ, et aig om ummi tegemisi aian kokku tõmmata.
Mu latsõpõlvõkotun oll’ elu vaenõ, a sääl oll’ hää olla. Säält sai üten kodulämmüse ja rõõmsa meele. Kodu opas’, et elädä tulõ lihtsäle, ei piä kõik olõma viimätse pääl. Tulõ tunda rõõmu egäst väikust asjast: edimädsest sinilillist, rüäräägu prääksust, sõbra hummukuterest, mol’utamisõst, tiidmisest, et ma saa hakkama.
Mamma Marie oll’ mu latsõpõlvõ päiv, imä Hilda oll’ mu latsilõ hää haldjas. Ma proovi ummilõ latsõlatsilõ edesi anda tuu hää, mis olõ saanu üten umast latsõpõlvõkotust.
Täämbädselgi aol näe viil mõnikõrd umma latsõpõlvõ unõn.
Aidma Hele
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
