Üldäs õks, et nigu jaani müüdä saava, nakasõ joulu tulõma. Medägi tetä ei olõ, tükis nii olõma külh, aig lätt maru ruttu.
Ammus tuu oll’, ku pea maikuu lõpuni tull’ aiakraami külmä iist katta. Kõkõ õks nii vääga hellädä es jovvaki. Kiä jäi hõrakõist ja karusmarjust peris vai peaaigu ilma, kel võtt’ hall keväjelt ärä edimätse kurgi vai mõnõ muu õrna taimõ kilemajan, kohe viil luur manu laotõt. Aga ega mi inemise tuu pääle kaia ei saa. Ostõti vahtsõ taimõ vai külveti medägi tõist vai kolmadõt kõrda. Peat jo asja saama, ku om ette võet!
Ja saigi, olkõ noh, et peräst külmä tull’ põud. Ku inemise omma kangõ, sis om aiakraam kah. Juulikuu ja augusti vehm pästse pall’u ja lämmi septembri avit’ viil takast. Mihklipääväni oll’ puha suvinõ ilm. Sai tsuklõman kävvü ja kasusi talvine muun nii aian ku mõtsan. Edeni kurgi ja tommadi, kapsta ja porknõ.
Kardul kasvi sääne, et es usu ummi silmi. Mõni huulsamb peremiis oll’ tõisi minevä-aastatsõ ikaldusõ pääle enämb maha pandunu. Kitsk’ ja helläs’ kah suvi otsa hoolõga ja pedi no võtmise aos peris vannamuudu talgu tegemä, et taa tüü poolõ päävägagi tettüs saanu. Targastõ tekk’, selle et kardul oll’ õkva tõsõ küllen kinni ja korv sai kõrrapäält täüs.
Taal mi jaos nii tähtsäl söögikraamil peat tinavu talvõ siski hoolõga silmä pääl hoitma ja sakõst valitsõman käümä. Kasvuaol kuivan ollu ja varsi lõpmise aol tublistõ vett saanu mugula tükise mädänemä.
Ku päält jaanipäivä viil targutõdi, et siini tinavaasta külh ei saa, sis no om naid küländ kõigil, kiä naid tahtunu om. Ja et meil peris pall’u säänest rahvast, kel naid otsi ja korjada miildüs, a esi süvvä ei taha, sis omma seenepurgi ka nuide riiulin, kiä mõtsa saanu ei olõ, aga hääst kraamist ärä ei ütlä.
Kurõmarja elli kah nii külmä ku kuiva üle. No õkva ruhimikuga pangi es pillu, aga nii pall’u õks, et ikaldunu paluka ärä asõndasõ. Naide marjuga saat jäl nuile hääd miilt tetä, kiä esi sohu ei saa vai enämb minnä ei jovva. Hää miil andmisest om suur asi. Ja ku tõsõst aiast korvitävve ubinõid vasta saat, sis lätt tuugi asja ette, ku uma puu tühjä.
Tutva roheliitsi ja virkõ sõrmiga naanõ ütel’, et hädäldämine om tuu kõgõ laabsamb tüü ja saa ruttu tettüs, aga ku hennest keväjelt, suvõl ja sügüselt õigõn suunan liigutanu olõt, sis omma kurgi ja seene, karduli ja porknõ, mahla ja moosi keldrin olõman. Konh tuu talvõnälg om?
Joulu omma no kimmäde lähkümbäl ku jaani. Aga nikagu lummõ ei olõ, ei naka maainemisel taal lühkül valgõl aol vällän ikäv. Ku muud ei saa, sis kobistõdas ümbre puukuuri ja hoidas keldrikraamil silmä pääl, et medägi halvas, rottõ ega külmä kätte ei jää. Päält mihklipäivä sääde kurõ hennest minekile ja hani tekki ka hulgasnõ häält.
Küll naa teese, mea tulõman om. Om jo ollu nii tormi ku peris kõvva halla.
Musträstäs ei arva sääntsest pagõmisest viil medägi ja tege tõnõkõrd õdagut vasta vääga rõõmsat häält.
Ollu külh hää, ku lumõ asõmõl viil mõni nätälgi vett taivast alla tullu. Kao oma mõnõl puul õks tühjävõitu ja taad lumõaigu om arvada pikält iihn.
Nõlvaku Kaie
Vehmaviist oll’ suvõl pikält puudus, nüüd om taad küländ. Kassikõnõ kaes egas juhus, kas tan kallu kah om. Nõlvaku Kaie pilt
