ROOSI REIJO om nuur kiränik, kinkal om ilmunu kats luulõkoko. Noist perämädsen omma kõik luulõtusõ Laanõ Triinul ümbre pantu ka võro kiilde. Katskeelidse kogo mõtõ tull’ Roosi Reijolõ tuust, et tä esi om Eesti ja Soomõ juuriga, tuu man ka katõkeeline ja -meeline. Saami Reijoga tsipa tutvambas.

Kiä Sa olõt, Roosi Reijo?

Olõ kiränik. Parhilla opi ma Helsingin rahvaülikoolin psühholoogiat ja sotsiaaltiidüi­si. Ku om vapa aigu, käü Tal’nan, jalo­ta vai tii väiku kohvi­pausi. Olõ vällä andnu kats luulõ­koko, «kured kotkad kajakad» ja ildaaigu eesti- ja võrokeelidse kogo «tere kas tohib / tere kas võisõ».

Paistus, et katsikidentiteet om Su perisosa. Kas om nii?

Jaa, tõtõstõ. Eesti-soomõ katsikidentiteet om mu egäpäävä elo alus. Tuu tähendäs, et ma mõtlõ, kirota ja kõnõlõ egä päiv nii soomõ ku eesti keelen.

Määne oll’ edimäne luulõtus vai tekst, mille kirotit?

Edimäne luulõtus, mille ma kiroti, oll’ kuvvõaastadsõn kirotõt soomõkeeline riimi­luulõtus. Seo oll’ ütest mustast kassist, kiä sei üüse hiire är ja läts’ rahumeeli magalõ.

Su luulõkogo «tere kas tohib / tere kas võisõ» om poolõn jaon võrokeeline. Mille teit säändse otsussõ?

Tahtsõ väega, et mu raamat olnu katõkeeline, selle et ma esi elä katõkeelitsen maailman. Võro kiilt ma külh pruugi-ei, a et Võromaa om mullõ iks lähküne ja et võrondaja Laanõ Triinu läts’ tõlkmisõ mõttõga huuga üten, sis nii tä läts’.

Määndse omma Su luulõtusõ? Kost nimä tulõva?

Mu luulõtusõ omma, ku määndsegi abstraktsõ keskmädsega võrrõlda, rütmilidse ja proosaligu. Ma kirota egäpäävä silmäpilgõst, miä määnd­selgi aol omma ette tulnu ja ilosas muutunu. Proovi kirota egä päiv midägi, miä hoit mõtõt mõnusalõ lämmän. Näe luulõt piaaigu egäl puul ja egäsugutsin olõmiisin.

Ku tähtsä om Su meelest kirän­düs täämbädsel pääväl, ku inemiisi lühküaolist tähele­pandmist tõmbasõ sotsiaalmeediä ja muu sääne?

Mullõ paistus, et sotsiaalmeediä ja edenev tehnoloogia ülepää andva kõrrast inämb võimaluisi multimeediä luumisõs ja vahtsidõ multimeediumidõ sündümisele. A lõpus om kirändüs iks seo, miä suurõ vooluna seod kõkkõ kand. Egä film, egä disain, egä luudu teos metaversumin nakkas iks sõnnust pääle.

Midä Sa esi loet ja kiä omma Su iinkujo kirändüsen?

Proovi lukõ tsipa kõkkõ, a perämädsel aol olõ lugõnu inämb populaartiidüst ja kooli peräst ka sotsioloogia ja psühholoogia opikit. Iinkujjõst tulõva miilde Jules Verne ja Antoine Saint Exupery. Ma ei tiiäki täpsele, mille, a näide kujotaminõ paistus ollõv veereldä ja teema sisse hüppämine üts kimmäs ja sükäv tsukõlus.

Kohe Sa esi kiränikuna tahat jõuda? Kas kirändüs lupa kirä­nikul är ellä?

Jaa, kiräniguna saa tävveste kinäste är ellä, selle ma ka esi olõ parhilla põhitüült kiränik. Tei seo otsussõ ildaaigu pääle tuud, ku sai arvo, et ma olõ ülearvo päähäkääntäv tuu jaos, et tetä tüüd, mink takan ma mõtõt ei näe. Hüppämine tundmalda paika oll’ hiidütäv, a tasusi hinnäst är. Õkva tulli egäsugudsõ võimalusõ kiränikuna är ellä ja vahepääl esiki parõmbalõ ku palgatüüga. Esi ma tahas aastidõga jouda saisu, kon ma saanu kirota, minkast taha, nii pall’o, ku taha, ja nii kipõstõ, ku taha. Vai olla lihtsäle loomingulidsõlt vaba.

Kon ja kuna Võromaa rahvas Sinno nätä saa?

Minno või nätä 11. märdikuul kell 13 Võrol Rahva Raamadu poodin, kon ma näütä võro keele nädäli kavan umma luulõraamatut «tere kas tohib / tere kas võisõ».

Küsse Rahmani Jan

Roosi Reijo uma värski eesti- ja võrokeelidsõ luulõraamatuga. Pilt Roosi Reijo eräkogost

haihkõlõminõ

 
kõik tä naasõ’ olli’ tandsja’
tä esi’ es tandsi’ ilmangi, tä
peläs’ ja himost’ tuud, miä tedä
näide poolõ tõmmas’, tä es tunnista
tuud hindäle ilmangi, a tä perämäd-
segi’ haihkõlõmisõ’ hengässi’ armupalangun är’
sõs, ku naanõ tandsuplatsi pääle sai,
tekk’ niisama paar tiiro

Roosi Reijo luulõtus kogost «tere kas tohib / tere kas võisõ».
Võro kiilde pand’ Laanõ Triinu.