Mõnistõ Mehkari kolmkümmend!

Mõnistõn om laulmises ja tandsmises, pillimängus ja näitemängu tegemises kokku käütü ammu enne tuud, ku rahvamaja valmis sai, ja tuustki om päält katsõkümne aasta.

Om ollu vääga häid ja vähä hõelambõid aigu, aga õks om vasta peet ka sis, ku tunnus, et enämb kuigi ei saa.

Üleminevä puulpäävä petti umma kolmõkümne aasta juubõlit rahvamaja laulu- ja tandsurühmä, kel nimes Mehkari. Aastõid om tegijeil hennel külh enämb, a kimmäde omma naa rahvakultuuri sisen kasunu, taad henne umas pedänü ja üten tennü jo latsõst pääle.

Pidu oll’ aus, pillimängu ja kohvilaua, laulu, tandsu ja uhkõ tordiga. Külälise Antslast, Harglõst ja Varstust aviti sünnipäävälatsil laulda ja tandsi. Mehkari esi näüti kah, et omma nii ütte ku tõist kõvastõ oppinu. Tandsjaid koolitas ja utsitas Veberi Liilia, ja tuul, et lauluansamblil sõna selgelt ja joru julgõlt, aga pääasi, täpselt vällä tulõ, hoit kõrva hoolõga pääl Kuslapi Marin.

Paeglise Aili, eluaignõ kuulmeistri, kiä harinu asju ajama ja tõnõkõrd tõisi veidü takast utsitama, oll’ uma muusika­inemiisist poja Janeki ja Janari pihmes kõnõlnu, et naa tandsmise ja üten laulmise tugõmises pilli mängmä tullu. Nii es jää vaikus saali saisma ja pidutunnõ oll’ kõik aig olõman.

Minevä keväje otsustõdi korgõmbalt puult, et Mõnistõ rahva­majalõ enämb juhatajat vaija ei olõ. Aga Rõugõ valla kultuurikõrraldaja Palli Aigi tull’ sünnipäävälatsilõ toes, juhat’ esinejäid sisse ja vällä ja ütel’ häid sõnnu.

Om suur õnn, et tüüle om jäet maja pernanõ Taitsi Terje. Mehkariil oll’ kimmäs tunnõ, et tä nii-üldä tagalat kindlust’, laudu säädi avit’ ja kohvi kiit’.

Rahvamaja viimäne juhataja Laube Kadri tull’ õnnõ suuv­ma, lõõts üten. Ta mänge ja laul’ mitu illust luku ja tugõsi Mehkamaa laulu ette kandmist. Taast om saanu Mõnistõ rahva uma hümn. Tull’ mõtõ, et ku Mõnistõ kooli oppaja Türgi Linda ja Kallioni Sigrid taa laulu päält 30 aastat tagasi tekki, kas naa võisõ arvada, et tulõ aig, ku mi inemiisil taad kuuldõn vesi murhõst silmä tükis.

«Mõnistõ kandi kultuurielu sais kimmäide juuri pääl, ja nuu juurõ omma sügäväl,» ütel’ Kadri, kiä nii, nigu vääga pallu Mõnistõ ja lähkümba kandi inemise, mitma põlvõ takka kohalik.

Luutma peat, et tulõva ka paremba ao. Ja et tuu vääga imelik ütlämine koskil kauõmban ja korgõban, et kaugõ naa memme laulva ja tandsva ja et peräst naid ei olõki nigu medägi, tões ei saa.

Kuslapi Marin jo võtt’ kätte ja ai kokku lauluansambli, konh päämiselt noorõ imä, aga ka mõni nooruslik vanaimä. Külh naistki konagi memme saava, kiä õks kuun kävvü ja laulda tahtva. Mi kõik saami jo egä pääväga vanõmbas. Nuu kah, kiä rahvakultuurist ega rahva kultuurist suurt ei pea.

Nõlvaku Kaie


Mehkari kandva ette laulu Mehkamaast, näid tugõ laulu ja lõõtsaga Laube Kadri. Nõlvaku Ülo pilt

UMA Leht