Tükk aigu jo kannahti kõtuvallu ja siitmine oll’ kõrrast är. Süvvä kah es saa häste.
Ütspäiv sai mul tuust kannahtamisõst viländ ja lätsi EMOhtõ. Sääl tsilgutõdi, võeti proovi ja tetti egäsugutsit uurmiisi. Kõgõ kimmämb oll’ kompuutri vastus, kon viga nätä. Siist ja säält oll’ viil paar vähämbät vika kah vällä tulnu ja sis saiõgi diagnoosi: halvaloomulinõ kasujahädä. Katõ nädäli peräst pidi viil tettämä sondiga soolõ seestpuult kaeminõ.
Tulli kodo ja mõtli: egäs midägi, ku om, sis om. Ma kah haigõmajan tüül olnu ja võti asja rahulikult. Olõminõ oll’ pääle tsilgutamist parõmbas lännü ja võinuki rahul olla, a kos sa saat. Egä tükü ao takast tull’ jäl tuu kassuvhädä diagnoos miilde.
Samal pääväl helist’ mullõ perämäne tüüandja ja kutsõ tüüle. Ütli tälle, et mul olõ õi prõlla mõtõt tüüd tetä, selle et mul sääne viga man. Tüüd tetä mullõ miildüs. Vanan iän om tuu suur õnn, ku viil meelen peetäs ja tüüle kutsutas.
Olli paar päivä herevil. Kolmandal pääväl mõtli, et taa iks tõsinõ asi, nii võit är kah koolda. Naksi ummi matussit kõrraldama.
Tuhri kapi läbi ja otsõ rõiva valmis. Mul üts illos rohiliidsi litritega must kleit, midä ma ei olõ viil kunagi sälgä pandnu, kuna ei olõ nii pidolist olõngit olnu. Mõtli, et surm om kül nii pidolik asi, et sinnä tä kõlbas. Inemine päses siist maisõst murrit täüs ilmast är puhkama, nigu paradiisi.
Sis kiroti valmis hüvästejätükirä, mis ette lukõ. Saiõ tõnõ kolm lehekülge pikk. Ega eletü kah joba pikkä aigu – oll’, millest kirota. Iks latsõpõlvõst, kooliaost, tüüst ja umast perrest. Es saa kuigi nimmamada jättä ka aukirju ja tunnustuisi, mis elo joosul saadu. Ega noid ilma miildetulõtamisõlda nigunii inämb kiäki ei mälehtä. Sis viil latsist ja latsõlatsist. Palssi näide käest andis, et mul ei olõ näide jaos nii pall’o aigu olnu, ku vaia olõssi olnu.
Sis vahtsõnõ murõ. Kes tollõ kõik ette lugõ? Sugulaisil ei passi ja peris võõrast ei taha. Käve ildaaigu ütel matusõl, kon lugõja hällüt’ toda vähäütlevät juttu edesi ja tagasi, et aigu täüs saia. Ei, säänest nämmütämist ma vällä ei kannahtasi.
Turgaht’ miilde, et mul üts juristiharidusõga tutva, kes esi kah kirotas ja luulõtas. Tä kõlbasi väega häste lugõjas. Kiroti sis tälle pikä kirä umast olokõrrast ja tahtmisõst. Õnnõs oll’ tä tuuga nõun ja mul saiõ süä rahulõ. Peräsõna lõppu kiroti viil latsilõ, kuis ja kohe matta.
Saanu tuu suurõ kirätüüga ütele poolõ, lätsi järgmäne päiv aida ja naksi viimätsit süküstöid tegemä. Korssi ubinit ja kraamõ kasvumajja. Võti lillesiimnit kuioma. Mõtli, et vast ma iks viil keväjäni elä ja jõvva aiavilä ja lilli maaha panda.
Nii toimõndõn saigi kats nädälät täüs ja lätsi haigõmajja soolõ-uuringulõ. Minno panti magama ja ku ma üles virgu, oll’ kõik joba tettü. Tohtri tõiõ mullõ paprõ, kon must valgõl kirän, et määnestki kasujat es leütä. Egäs juhus võeti viil proovitükk, mille vastust tulõ mitu nädälit uuta. Olõnõmada tuust vastussõst om mu süä rahul. Ma saiõ taa katõ nädäli joosul kõik tundõ läbi ellä: ummi matussit kõrralda ja hinnäst veidükese halõtsa kah. Kõgõ rohkõmb um mul kah’o tuust, et ma tüükotusõst ilma jäie.
Hää viil, et es nakka eutanaasiat kõrraldama.
Urmi Aili
