Ma olõ umma Piitret tundnu jo 58 aastakka, a mõnõ jutu, mis ammu kuultu ja mis jo unõhtunu, tulõva mõnikõrd vahtsõst miilde.
Mu vanõmba ja tõõsõ sugulasõ puhkasõ Võro ja Vahtsõliina surnuaial, a timä imä tädi ja mi tütrekene omma Tal’nan Rahumäe kalmuaian. Sääl om meilegi viil platsi pääl ruumi. Nüüt märdikuun, ku om hingiaig, palotõdas sakõmbalõ haudu pääl kündlit. Piitre pand kündle iks kõrvalplatsi pääle kah, Lehola mammilõ, kiä elli Nõmmõl mu tulõvadsõga sama maja allkõrra pääl.
Tuu pääle tull’ mul miilde, et innembä oll’ tä Lehola mutist kõnõlnu ku ütest kaibupunnist, kiä oll’ timä vasta võlssi tunnistanu.
Lugu juhtu 1949. aastal Nõmmõl Rahvamalõva uulitsan üten ilosan eestiaigsõn majan. Umanik ja pall’o tõisigi olliva säält jo 1941. aasta juunikiudutamisõ aigu är Tsiberihe viidü ja majja oll’ elämä pantu mitu Vinne sõaväeläse peret. Kuna Piitre esä oll’ jo viidü vangilaagrihe, es julgu majaelänigu tuu vasta kõnõldagi.
Üte vinläisi pere lats Valeri tahtsõ iks hindäsugumaidsiga mängi ja nii tä sis käve Piitre ussõ takan kraapman. Tuu es miildü Piitre imäle. Sis tull’ Valeri aknõ taadõ, pruuvsõ palliga aknõlõ pihta saia, a tekk’ hoobis allkõrra Lehola mamma aknõ katski.
Kõik joosiva klaasiklirinä pääle vällä ja mis ti arvati – süüdläses tetti Piitre, kiä sai trahvis kodoaresti.
Majaelänigu näivä, et Valeri esäle käve õdagidõ iks Pobeda-auto perrä ja vei tä tüüle – inemiisi kiudutama. Kõik olli hirmul ja pelksi.
Suurõ maja keldrin, koh hoiti küttepuid, nakas’ Piitre pere boksist puid kaoma. Sis ku Piitrel kodoarest otsa sai, oll’ Valeri jälki ussõ takan. Näil oll’ iks poiskõisi jutt ja jalgpall. Valeri tõmmas’ uma esä takast püssärohto ja nii nä tsusksi tuud puuhalgõ sisse puurituhe mulku. Ütspäiv käve majan kõva pauk. Niimuudu saadi tiidä, kiä tuu puuvaras oll’. Ahi ja lämmämüür olli kah katski.
A tuu pääle es julgu Lehola mutt kõssatagi. Suur osa inemiisi ei julgu võimumiihile vasta naada. Hirm om suur ja ei julõta tõtõ vällä üteldä.
A tunnus, et Lehola mammi kahits’ umma tuukõrdsõt poiskõsõlõ aknõlahkmisõ süüs pandmist. Piitre oll’ 15, ku tä imä kuuli. Mis tuu lats nuist havvaplatsi saamiisist ja matmiisi kõrraldamiisist võisõ tiidä? Lehola mammi tahtsõ vast uma kurjusõ ja valskusõ hääs tetä ja ai nuu as’a esi kõrda. Tuuperäst mi hoiami ka timä hauda uma platsi kõrval kõrran.
Plumanni Kaja-Riina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
