Minevä aastak peeti meil märdikuun koolin esäpäivä. Tuul puhul kutsõmi esä kuuli ja võtimi näidega üten tüütarrist ossa.
Inne saali minekit andsõ oppaja meile lipukõsõ kätte. Lipuvärmi perrä anti kõigilõ teedä, määndsen järekõrran mi tüütarri läbi tegemä nakkami. Kokko oll’ neli tüütarrõ: robootika, sport, söögitegemine ja laul-tands.
Ku ollimi esäga söögitegemise opitarrõ lännü, juhtugi tuu äpärdüs. Sääl opati viguriga võiuleevä tegemist. Tuu tähendäs, et näütüses vorstist ja kurgist saa leevä pääle näo vai mõnõ muu pildi tetä.
Ku oppaja oll’ meile kõik är seletänü, kuis ja midä tetä tulõ, lätsi ma võiuleeväkraami võtma. Esä ütel’, et võtku ma leevä asõmõl harilikku saia. Nii võtigi ma saia ja lätsi esä mano tagasi. A ma es panõ tähele, et olli kogõmada võõra mehe mano lännü, ja küsse timä käest: «Issi, kas seo sai kõlbas?»
Võõras miis kai minno imeligu näoga. Ütli kõrraga, et pallõ andis. Miis ütel’ naaruga vasta, et olõ-i midägi. Sis lätsi uma õigõ esä mano ja saimi umma võiuleibä edesi tetä.
Ku ma koton ülejäänü perrele tuust kõnõli, naksiva kõik naarma.
Seo jutuga taha ma üteldä tuud, et inne kõnõlõma nakkamist om tark iks kaia otsa kah toolõ inemisele, kellega kõnõlõma nakkat.
Karu Helena
Parksepä keskkuul
