Minevä aasta lõpun käve ummi sõpruga üten restoranin. Miika samal aol trehväs’ sinnä üts mu tutva uma perrega. Näide perren oll’ viis inemist: esä, imä ja kolm last. Ütlimi tere ja sis nä lätsi umaette istma.

Olli nä sis sääl, istõva ja telsevä uma söögi. Ma tassakõistõ silmänukast kai, midä nä tegevä ja panni tähele, et pia kõik tuu aig, miä nä sääl olliva, olliva nä umin telefonõn. Õnnõ süümise aigu vai ku süük tuudi, panti telefon kõrras kõrvalõ. Ka süümise vahepääle kaeti telefonni. Nii oll’ tuu puultõist tunni: mullõ paistu, et nä es kõnõlõ umavahel üttegi sõnna.

Tuu läts’ mullõ väikestviisi hinge. Ku nä är naksi minemä, kutsi ma pereesä kõrvalõ ja küsse, kuis sis läts’. «Ei no väega häste läts’, ma sai uma kohussõ pere iin är täütä. Mi kävemi nüüd restoranin.» Ma küsse, pall’o nä tuu ao seen umavahel kõnõli. «No midä mi iks kõnõli, egäüts tegeles ummi asjuga, mi ollimi lihtsäle kuun.» Küsse tollõ pääle: «Kulla sõbõr, kas sa mõistat üteldä, määne um su naasõ ja latsi silmi värv? Kuna sa viimäst kõrda sinnä silmi sisse kait?» «Ei no kuulõ, mi olõmi joba nii kavva abielon olnu, midä ma sinnä iks nii väega kae…»

Nä lätsivä är. Ma mõtli tollõ pääle, et mille ütiskunnan um nii pall’o lakjakasumist vai ütsindä olõmist. Arvada um üts põhjus tuu, et ku meil um võimalus olla ummi inemiisiga kuun, sis meil um niipall’o välästpuult tulnuid segäjit, mis ei lasõ meil kuun olla. Nii um ka kotun, ütskõik, kas tuu um sis televiisor, interneedüs vai muu.

Ma es tiiä senini, et telefonin um võimalik umma telefonitarvitamisõ aigu kaia. Juhuslikult trehvsi uman telefonin tuu kotussõ pääle. Ma ei olõ suur telefonitarvitaja. Mõnikõrd helistä ja tõnõkõrd kae ka mõnd meili, mõnikõrd lätt näpp uudissidõ pääle. A umas hiitümises avasti, et ma olõ telefonni tarvitanu keskmädselt 2,6 tunni päävän. Ja ku mul um tuu aig joba 2,6 tunni, jääs pääväst õnnõ 21 tunni ja veidükese pääle perrä. Tuust perräjäänüst aost tahas säidse-katõsa tunni maada. Nii jääs muiõ asju tegemise jaos viil veidemb aigu. Ja tuu tähendäs, et vähämbäs jääs aigu olla ummi inemiisi, sõpru ja tõisi häie inemiisiga, kes ümbretsõõri umma.

Üts hädä um telefoniga kuun olõmisõl viil: keeletarvitus jääs kehvembäs. Kaos är mõistminõ hinnäst väljendä. Inämb tarvitõdas lühkeisi lausit, vastussõ umma kas jah vai ei. Viimätsel aol olõ tutvilõ soovitanu lukõ kirändüsmuusõumi vällä antut Kreutzwaldi ja Koidula kirävahetust. Tuu toimu 1800. aastidõ tõsõl poolõl. Ma ei jõvva är imehtä, määndse olli näide mõttõ ja välläütlemise, määne oll’ keele mahlasus. Ku toda loet, sis egä lausõ, egä mõtõ, mis säält tulõ, um puhas kuld. Tuu um peris ime, kuis üts nuur naistõrahvas ja mitte inämb edimädsen nuurusõn meesterahvas umma mõistnu umavahel niimuudu kõnõlda. Ja tuud lukõn tulõ kah’os pääle ka arvosaaminõ, et inemkund um uman arõngun kõvastõ tagasi lännü, vähembält tollõn, miä pututas hindä väljendämist.

Midä tähendäs vihkaminõ?

Aastalõpu aost um tõõnõ tähelepanõk kah. Trehvsi advendi aigu Rõugõ kerikulõ. Pastoriherr lugõsi piiblisalmi ja nakas’ kõnõlõma vihkamisõst. Ma es olõ kunagi mõtõlnu, midä tähendäs, ku üts inemine ütles tõõsõlõ vai ka riigile vai ütiskunnalõ, et tä vihkas toda. A pastori jutust sai arvo nii, et pühäkirä seletüsen tähendäs vihkaminõ, et tuust tahetas vallalõ saia, vai õkva vällä ütelden oodõtas tuu inemise vai riigi vai kellegi surma. Selle et viha um nii suur.

Ja ku mi viha um nii suur, sis mi olõmigi hindäst välän. Ei mõista luku pitä tuust elust, mis meile um antu, ja tahami är tsurki ka tõsõ inemise elu, kes mi kõrvalõ siiä maailma um sündünü.

Mullõ paistus, et ku kaia tuud, miä maailman sünnüs, sis kõik tuu viha ja vihkaminõ um loogilinõ edesiminek tuust, et meil ei olõ aigu olla hindä ja ummi inemiisiga. Mi lövvämi õks inämb tegemiisi kõigi muiõ asjuga. Meil ei olõ inämb aigu moluta, ummi mõttit mõtõlda. Ja ku mi ei jätä hindäle aigu ummi mõttit mõtõlda, sis või juhtuda, et mõttõ pantas meile kostki muialt päähä. Ja nuu mõttõ ei pruugi olla kõgõ parõmba, õkva vällä ütelden võiva nuu mõttõ olla vahepääl ka väega ulli ja halva. Ja ku nuu mõttõ nakkasõ mi pään ketrama, mõtlõmi hindäle päähä hullusõ, mitte armastusõ atmosfääri. Ja läämi umma hullust tõisi pääl vällä elämä ja ütlemi tõisilõ halvastõ.

Mu kallis imä ütel’ mullõ kunagi nii: «Tiiät, poig, ku sul tulõ tahtminõ kellelegi midägi halvastõ üteldä, sis võta suu vett täüs.» Kae ku hää mõttõ saa üts imä umalõ latsõlõ ellu üten anda. Ei olõ mõtõt kellelegi halvastõ üteldä, inemiisi tulõ võtta nii, nigu nä umma. Egäüts tegutsõs tollõn hetken uma kõgõ parõmba ärnägemise perrä ja tege toda, midä parasjagu mõist. Tuust tulõ arvo saia ja essüjäle andis anda.

Ello tulõ ellä andis andõn.

Pindmaa Aigar,
ettevõtja