Tõnisõpäiv ja taliharjapäiv olli jo tükk aigu tagasi. Naidõ mõlõmbõidõ kohta om tark vanarahvas ülnü, et tegevä talvõ poolõs ja puul süüki nii inemiisile ku eläjeile peat alalõ olõma.

Täämbä om paavlipäiv, miist külh mi kandin, merest kauõn, vähä juttu tetäs. Ollõv saari pääl ja mere veeren kalamehile tähtis. Aga niisama nigu tõnisõ- ja taliharjapääväl, kaedas ka täämbä ilma, oodõtas ja ennustõdas, kas tulõ suvõl pall’u pääväkeist, parast muudu lämmind ja vehma. Lühükene meil taa lämmi aig omgi, ja paistus, et jääs ega aastaga lühkümbäs, olkõ muijal päälegi kliima lämmistümine. Katõl keväjel järest om maikuu lõpungi viil üüse säänest külmä ollu, mea taimõkõsõ kasvuhoonõdõ ka ärä võtt, ku viil erälde ei kata ega kütä. Ja ku septembri omgi viimätsel aol lämmämb, käü pääväkene jo madalalt, õdag tulõ aigsõst ja pendre ega nurmõ pääl suurt medägi manu ei kasu. Hää, ku tuugi aiakraam äräki valmistus, mea üükülmi ja põuaga ellu jäi.

Olkõ talvõ tõsõ poolõga, kuis om, a taaga, mea jo enne joulu pääle nakas’, olõmi kõik kätte saanu, mea taivaesäl sääntsel aol anda om, ja õks enämb ka, ku arvada võisõ. Om ollu lummõ majakaardõni ja säänest külmä, et puust aiasaiba ja pikä elu joosul pall’u nännu majanuka paukva.
Arvada om, et viil tulõ kuu vai kats nii hangi ku külmä, aga tuu om külh kimmäs, et taivas lätt no ega pääväga valgõbas ja päiv om jo põra raaskõsõ pikemb ku joulu aigu. Mis mi muud ooda ku keväjet ja suvvõ, et vällän jo medä tetä saat, et lumi sulas, tsirgu laulma ja lilli häitsemä nakasõ. Uutma olõmi alasi harinu, ja paremb, ku õks medägi hääd.

«Mu kevad algab peale jõulu juba,» om ammutsõl aol kirutanu Marie Under. Ja ülnu luulõtusõ lõpun: «Vist elus kaunimat ei olegi kui ootus».
Aig om tublistõ edesi lännü, pall’u om liinainemiisi, kel muud umma ei olõki ku korter suurõn majan, konh aknõst ennegi tõsõ maja paistusõ, aga kõik uutva mi lühküt lämmind ja valgõt aigu.

Nõlvaku Kaie

Kass Nurri löüse, et sügüselt muru pääl ringi juuskunu hiire omma hennest lumõ ala käkkinü. Nõlvaku Kaie pilt