Õdagu tull’ maja misugutsiid täüs. Mängsemi tarõn ja peräkõrd lätsimi vällä kah. Tuul üül ilm es lää külmembäs, oll’ säänesama lämmi talvõüü, nigu oll’ päivgi. Ja väega valgõ oll’. Kuu oll’ õkva mi maja kotsil taivan ja oll’ nii valgõ-kõllanõ nigu vahtsõnõ lambikupli.

«Poisi, läämi riiga Tikutaja mäe pääle liugu laskma.»

Tuud ütel’ Turrluti poig Allekene, kink esä vidäsi egä talvõ palkõ. Ollimi tuu nõvvuga väega peri, selle et miä võisõ olla huvitavamb ku livvulaskminõ kuuvalgõl. Ku Turrluti poig Allekene rii vällä tõi, rutsimi kõik joosuga Tikutaja mäe pääle.

Üü oll’ nii valgõ, et olõ-õs midägi pelädä. Mitte kunagi innembi mi olõ-õs nännü nii valgõt üüd. Meist tulli lumõ pääle musta var’o.
«Kaegõ, ku kõllanõ om täämbä kuu,» ütel’ Sibra poig Pets.

Mi kõik naksimi kuud vahtma. Tuu oll’ tõtõstõ väega kõllanõ ja suur ratas oll’ timä ümbre.

«Kuu om õkva nigu Lõguski poig Viidi sõs, ku tä jäi kõllatõppõ,» ütel’ Mesipaku poig Maks, kedä vahel kutsuti ka Kopsus.

«Kuu käü üüse taivast piten ja süü taivatähti. Kaegõ esi, kas ti näeti kuu lähkül mõnt tähte? Olõ-õi. Kaegõ, parhilla kuu kõtt om täüs nigu lambal. Nüüt tä kõtt jääs haigõs, süük lää-äi inämb sisse ja tä jääs järjest kõhnõmbas, nika ku jääs hoobis haigõs ja kaos mõnõs üüs är. Ku saa terves, sõs tulõ tä jälki vällä ja nakkas süümä taivatähti.»

Nii selet’ Aabasõ poig Jossu. A tä oll’ meile alasi võlssnu, nii et kiäki tedä inämb es usu.

«Är sa puistaku meile purru silmä! Kuu ei süü midägi ja kuul olõki ei kõttu, õnnõ pää om. Ja kuu om taiva külen kinni, tä ei saa kedägi takan ajja. Kuu juusk nigu raudtiirong rüüpit pite, kõrvalõ minnä saa-ai.» Nii selet’ Sibra poig Pets.

«Ku kuu juusk nigu rong rüüpit pite, sõs piät kuu ka vilistämä ja tossu vällä ajama… Sääl om su jutt,» ütel’ Aabasõ Jossu.

«Vast kuu vilistäs kah, a kas mi sõs tuud kuulõ. Ja tossu mi ei näe, ku tä vahel ajagi,» vaiõl’ vasta Sibra poig.

«Vilistämist ei kuulõ, tossu ei näe – ütle, misjaos sa sõs tan maailman elät?» ütel’ Aabasõ Jossu.

«Ti ei tiiä kuust kumbki midägi,» ütel’ Turrluti Allekene. «Kuu om üte är nõiudu mehe pää, kiä piät taivan ümbre käümä. Kaegõ, ti näeti, et täl omma silmä ja tä om näost plass. Ku tuu miis viil elli maa pääl, sõs oll’ tä nimi Kusta, a ku pää panti taiva külge, sõs jäi nimest perrä õnnõ Ku. Tuu omgi tuu kuu. Ja nüüt nakkami liugu laskma. Muido kuu tulõ ja tege teile viil hirmu, ku ti tan vahiti, silmä punnin.»

«Sa, Turrluti Allekene, olõt Aabasõ poisi man opnu võlsmist. Kuu ei tulõ taivast mitte kunagi maaha. Mis täl sääl üllen vika olla?»

«Ja ku tulõgi, mis tä meile tetä saa? Mi veerüdä tä mäest alla.»

«Sa veerütät kuu alla? Kas arvat, et jõvvat? Kuu om nii suur nigu maja.»

«Heeh,» naarsõ Mesipaku Maks helle helüga. «Ku kuu olõs suur nigu maja, sõs tä külh sääl õhun es püsünü, a sadanu alla. Kõgõ õigõmb om, et kuu om häste ohkukõsõst paprõst, tuuperäst tä püsüski õhun ilma alla sadamalda.»

«Tuu ei putu asja, ku suur tä om vai minkast tett. A ma ütle, et ku ti tan punnitat silmi, sõs kuul om maa pääl küländ abimiihi, kedä tä saat teile hirmu tegemä. Kiä tulõ rii pääle, ma sõida alla?»

Sõs lõppi kuujutt. Istimi rii pääle ja sõidimi hirsatõn mäest alla. Rii ülesvidämine läts’ ka suurõ lusti ja rõõmuga ja varsti pidi mäest alla minemä vahtsõnõ liug.

«Ah ti sindri, krandsi ja maida, kas ti saati kodo, mis! Mis ti tan röögit, mis! Kas saati kodo, mis!»

Tõõsõl puul mäke juusk’ mi poolõ must kogo, suur saivas käen.

«Kuumiis, kuumiis… Kuumiis tulõ!»

Tikutaja mäe pääle saimi ruttu, a viil rutõmb saimi tagasi. Reke es läpe kiäki üten võtta, egäüts tahtsõ päsedä kur’a kuumehe küüdsist. Varsti jõvvimi külä vaihõlõ ja egäüts kattõ umma tarrõ. Viil unõngi käve kuri kuumiis kõiki kiusaman.

A tõõsõl pääväl saimi kuulda, et tuu es olõ määnegi kuumiis, a vana Petlus Kuska, kiä käve Kõõlu Kaarli hainakuhja man üüsist jänessit hiilmän. Mi uma rüükmisega ollimi hirmutanu timä poolõ tulõva jänesse poolõ tii päält tagasi. Tuu pääle tä sai vihatsõs ja ai meid kodo.

Meil oll’ hää miil, et jänes ello jäi.

Jaigi Juhan

Jutu pand’ võro kiilde Fastrõ Mariko

13. vahtsõaastakuu pääväl sai 125 aastakka kirämehe Jaigi Juhani sündümisest. Jaigi krutskiliidsi Võromaa-tunnõtusõga juttõ ja kirämiist hinnästki mass iks vahepääl miilde tulõta. Tuuperäst avaldami tan timä jutu kur’ast kuumehest.