Kas olõti tähele pandnu, et õdagu om välän jo küländ pikält valgõ? Mõtsast kostus tsirgulaulu ja taivast satas ütstõsõ ala vihma, lummõ ja ijäd. Seo kõik tähendäs õnnõ ütte: kevväi ei olõki inämb mäki takan ja pia om aig kahru muudu talvõunõst heränedä.

Virgõmba inemise külbvä joba tomadi- ja paprikasiimnit kasti sisse, et paari kuu peräst olnu, midä kasvumajja istuta. Laisõmba luutva, et kül mõnõl virgal noid kasvukõisi perrä jääs. Kõgõ om jäänü, tiiä tuud umast käest ja tuuperäst ei nakka esi parhilla vaiva nägemä. A tuu om väega hää muud ja ellojäämise kunst, ku huulmada tuust, et poodist om kõkkõ saia, mõistat esi kah uma söögijulgõolõgi pääle mõtõlda.

Vabariigi aastapäiv om tulõkil. Mitmõl puul kõrraldõdas tuul pääväl matku ja pall’o inemise läävä vällä, et uma kodopaigaga ligembät tutvust tetä. Mu meelest omma aastapäävä-matka üts illos kommõ. Midä aig edesi, toda tähtsämb om, et inemise hüpänü vahepääl elo kipõtii päält maaha ja lännü kasvai kõrras rahulidsõ külätii pääle kondama. Sääne asi tuu miilde, midä tähendäs katõ jalaga maa pääl olõminõ.

Kevväi olõ-i inämb kavvõn! Ilosat pidopäivä!

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja