Mu tütrekese olli tuukõrd viil väikukõsõ, a joba nii suurõ, et neid sai süämerahugõ paaris pääväs vanaimä huuldõ jättä. Sõitsõ Raplamaalt liinibussigõ Antslalõ ummi vannu kaema. Tartun tull’ ümbre istu. Igä kõrd, ku Tartust umakandi rahvas bussi nakas’ kogunõma, oll’ nii hää jäl kuulda peris umma kodukiilt.
Tartu bussil oll’ alati tsipa pikemb piätüs Kanepin. Juht lubasi rahval koguni kauplustõ minnä. Tuu ju säälsaman üle tii. Muiduki lätsi kah vällä ja poodiussõst sisse. Illus lahkõ noorik leti takan oll’ teedäki umakiilne. Tälle sai üteldüs: «Tere täämbäst!» Naarudsõ müüjä sällä takan riiulin olli mullõ nii tarviligu ja kättesaamaldõ tütärlatsi sukapüksi. Tahtsõ teedä, kuis SIIN naid olõman om. «Tuuperäst, et õnnõ kohaligu koopõratiivi liikmõ saava nuid osta.»
«Ei via mul täämbä,» sai ohatus.
«Vidä külh! Määne suurus paras om?» küsse noorik.
Milvi Panga
