Mai oll’ väega viks koolilats, nõstsõ tunnin mugu kätt ja tahtsõ teedä anda, ku tark tä om. A päält tuu oll’ tä puha kaibaja. Kõik aig tä mugu selet’ ja selet’, mis kõik võlssi om.
Ütel pääväl kaivas’ Mai oppajalõ, et Tõnu ütel’ tälle roppuisi. Oppaja küsse perrä, mis tuu Tõnu sis ütel’. «Laku p….t, ütel’!» Oppaja võtsõ puhta vihu, andsõ tuu Tõnulõ ja käskse tuud ütlemist terve vihu täüs kirota.
Mail oll’ hää miil. Tä kai üle ola ja näüdäs’ Tõnulõ pikält kiilt. A oppaja näkk’ tuud. Tä käsüt’ Maid üle ola vahtma ja kiilt suust välän hoitma, niikavva ku Tõnul vihk täüs saa.
Tuu pääle naas’ Tõnu tuud sõnapaari väega aigupite kirotama. Mai oll’ minehtämise veere pääl: silmävesi ja tatt joosi, kaal jäi kangõs ja häbü oll’ kah.
Pääle tuud Mai inämp ilmangi es kaiba. Tõnust kasvi teküs miis. Kas tä täüsmehen ropõnd’, ei tiiä. A Mai esi kõnõl’ mullõ seo luu.
Raudkatsi Ene
