Opsõ Murati algkoolin, olli tuul aol kolmandan klassin. Oll’ 1951. aasta urbõkuu alostus ja mõtsun oll’ viil hulga mõtsavelli.

Mi koolimaja oll’ Pihkva-Riia kivitii lähkül. Tuul pääväl näimi klassiaknõst, kuis kivitii pääl pidi kinni üts kinnine veoauto. Auto päält tulli maaha valgidõ rõividõga inemise, kõigil püssä kaalan. Üts miis tull’ kabiinist kah vällä ja astõ mi koolimaja mano. Läts’ koolijuhataja tarrõ ja kõnõl’ sääl midägi. Pääle tuud tull’ juhataja mi klassi. Meile anti kõrraldus, et aknidõ man ei või vahti. Koolijuhataja ütel’, et käü mõtsavelli haarang. Tuu «haarang» oll’ sääne esimuudu sõna, mis mullõ ku koolilatsõlõ miilde jäi. Viil hoiatõdi, et või minnä püssälaskmisõs, ja es lubata majast vällä minnä.

Koolirahvas kamandõdi kõik rõivaruumi. Vähä ao peräst oll’gi paukõ kuulda. Nuu es olõ püssäpaugu, olli nigu mürsüpaugu. Ollimi hirmul, et äkki tulõva mõtsavele mi koolimajja hinnäst käkmä. A koolimajast kiäki müüdä es tulõ. Mõtsavele olli pagõnu mõtsavahelist rata pite är.

Umbõs kilomiitre mi koolimajast om üts talu ja sinnä olli nä pagõnu ja küünü varju lännü. Mõtsavellil olli olnu üten perrä veetävä kuulipildja ja noist olli nä soldaniid vasta lasknu.

Sääl küünün es anna mõtsavele alla. Näid ähvärdedi, et ku nä vällä ei tulõ, pandas küün palama. A mõtsavele anni tuld, nika ku sõamuuna oll’. Küün panti leekkuulõga palama ja kiäki säält vällä es päse. Perän kõnõldi, et es olõ võimalik kedägi är tunda. A nuu, kes sääl talu man elli, tiidse, et palanuisi varõmidõ seest oll’ löütü üts naanõ väiku beebiga.

Kõnõldi, et kõik nuu, kes küünün, olli olnu Läti kodanigu. A kes tiid, või-olla oll’ Eesti ummi kah, a kiäki es julgu tuud tunnista. Tuul aol hoiti juhtunut salahusõn, peläti tuust kõnõlda, et mitte herätä kahtlust, et kiäki om näidega köüdet.

Nüüd paar aastat tagasi käve mu veli sääl lahingupaiga man. Sinnä oll’ pantu mälehtüskivi.

Nisu Aino