Oppajil om suur võimalus kinki opilaisilõ ello
üten köüdüs uma kodokandi ja kultuuriga
Ma olõ 22 aastakka vana ja ma mõista võro kiilt. A ma ei olõ üts pall’odõ hulgast, inämb vähembüsest. Kuiki latsiga võro keele kõnõlõmist om üles kitet joba pia 30 aastakka, olõmi õks saisun, kon uma kandi kiilt mõistvit nuuri om kõrrast veidemb ja uma kandi kultuur ei olõ edimäne, miä latsi manu jõud.
Küländ selgelt või vällä tuvva, et kõgõ läbi aoluu om uma keele ni kombidõ maaha lihvmise man olnu suur roll koolil. Tuud nii Pätsi aol ku nõvvokogodõ võimu all, ku ekä esierälisüst oll’ vaia tasanda. A ma arva, et om perämäne aig kooli pahalasõroll ümbre käändä: oppajil om suur võimalus kinki opilaisilõ ello üten köüdüs uma kodokandi ja kultuuriga. Tuuperäst ma kirotagi, midä ma olõ elost Võromaal hääd vai halva külge saanu. Ja kuis om tuu kooliga köüdet.
Kõgõpäält keelest. Minevä aasta Eurovisiooni aigu sai ma Tarton kokko üte Lauraga, kinka läts’ jutt tuu pääle, et vat, olõmi mõlõmba siistkandist peri. Tä sis küsse, kas ma võro kiilt kah kõnõla. Ma ütli, et nojaa, loomuligult, ja naksi mugu vuristama. Vastussõs ütel’ tä õnnõ, et näet, vanaimä kül kõnõl’ ja tä nigu arvo saa ja sõnnu tiid, a vällä üteldä midägi ei mõista. Tä kurtsõ, et näil olli koolin kah võro keele tunni, a et tuud oll’ nii veidü, et tä midägi ei mälehtä. Laura jaos oll’ edimäne lahendus toolõ hädäle kaia kooli poolõ – kon nigu opitas kiili ja muid tähtsit asju. A ku tuu uma kandi kiil ei olõ koolioppusõn, ei olõ tuu latsõ jaos kah tähtsäs pidämist väärt. Kotost võit kül saia teedä sõnnu ja kullõlda vanaimäde jutuajamist, a kuul and iks tiidmiisi, kuis noid sõnnu käändä ja mis olokõrran umavannuisiga kõnõlda. Ja midä ülepää tuu keelega pääle saat naada.
Mu koton om kah kõik aig võro kiilt kõnõldu, a hindäle sai ma iks koolist tüüd-tegemist, miä mu keeletunnõtust pall’o avit’. Joba edimädsen klassin teimi võõrkeelist näütemängu «Mütäuno pido», ildampa kävemi Adsoni luulõlugõmisvõistlusõl ja eesti keele oppaja pand’ minno kirotama võro keelen juttõ «Mino Võromaa» võistlusõ jaos. Säändse kooli puult kõrraldõdu as’a avitasõ kõik nuu külä päält kuultu tiidmise panda vormi sisse, mink perrä tuud ildampa pruuki.
Päält keele sai ma kooli kaudu tutvas hulga ümbretsõõri pühäpaiku, ohvrikivve ja legendega. Noist kõnõlimi mi kodoluutsõõrin vai määndsengi muun nal’akan pikapäävärühmä muudu kotussõn. Et mis mäe ja järve meil omma, kost tulõva näide nime ja nii edesi. Teno toolõ oll’ mul ülikoolin Võromaa ekskursiooni aigu kõigilõ tudõngiilõ ja professorilõ midägi vahtsõt kõnõlda. Näütüses, et kaegõ, tan om nüüt Muuga sild ja tan Eesti ainumas maabasiilika stiilin kerik, näet, tan elli Antumäe Ann jne. Sõidimi samma tiid pite nigu mi kandi latsõ ütessä aastakka koolibussiga ja ma sai mugu kõnõlda, miä koskil om. Ja tõsõ tudõngi imesti, kuis ma nii hulga tiiä. Näide jaos oll’ kuul õnnõ üts maja, a nä es saa nigu arvo, miä om sääl ümbre ja kuis tuu sinnä sai. Võinu üteldä, et ma olõ tuuperäst hulga suurõmba geograafilidsõ ilmakaemisõga ku tõõsõ muiälidse.
A egä kõiki ei köüdä vanaaolidsõ as’a – ei saa kõnõlda õnnõ rahvarõivist vai tuust, kuis eleti 100 aastakka tagasi. Mullõ om üteld, et näid ei huvita sukugi, et ma kõnõla ummin TikToki postituisin õnnõ perimüse- ja aoluuasjust. No muiduki ma tuud perrä ei jätä, selle et mullõ miildüs, a är ei tohe unõhta ka tuud, et kultuur ja kiil kõik aig kasusõ ja edenese ni saa pruuvi vahtsiid asju köüdüssin noidõ vannuga. No et kõik ei piä süümä sannasuidsulihha, et võit tetä ka vanaaolidsõ vegansöögi. Olõ-õi hullu, ku rahvarõividõga kannat nutikellä, ja uman keelen ei piä kõnõlama õnnõ keelest ja kultuurist, a saa kõnõlda ka jalgpallist vai poliitikast.
Tuud ei piä kül pelgämä, et nüüd tulõ puulahkminõ panda veebivormi ja keeletunni jaos äpp tetä. Mu kokkoputmisõ as’aligõ koolilatsiga ütlese, et vastapiten – nimä tahtva tetä peris asju. Ega telehvon ei olõ unistus, tuu om asõndus, ku muu om ikäv. Põnõva jutu ja peris eläjide, tandsõ vai matka kõrval ei tulõ kinkalgi päähä määnegi QR-koodi skänmine.
Ma või kimmält üteldä, et võro kiil ni kultuur omma osa mu hindätiidmisest. Teno toolõ olõ ma saanu julgusõ hinnäst vällä näüdätä, löüdnü hindäle uurmisteema, mitmit projektõ, arõndanu mõistmist videot kokko panda ja saanu mõnõ reisi pääle. Teno toolõ, et ma kliipse uma Tartu kortõri ussõ pääle kleepsu «Tan või pruuki võro kiilt», sai ma näütüses hää jutu pääle ehitäjidega ja hää rahvarõivavüü pakmisõ osta.ee-st. Olõ saanu tetä nall’a ja kõnõlda tõsist juttu. Üts vanaimä kõnõlas hindä tegemiisist tõsitsõlõ näütüses õnnõ sis, ku küsü timä käest võro keelen.
Kas ma midägi halva kah seost saanu olõ? Vast õnnõ suurõ murõ, kas tõisil nuuril tulõ kah kunagi tuu identiteedi-tunnõ nii kimmält pääle. Et kas omma olõman vanaimä, kiä latsõlatsiga umma esierälist kiilt kõnõlasõ vai kas nuu bussiaknõst nättü kotussõ omma alalõ, kas sääl om kuul, puut ja inemise poodi iin ja takan. Kas tulõ viil küläpidosit ja kas sääl õks saa naarda ni tandsi.
Seo kõgõ peräst ma arvagi, et koolin, esieränis Võromaa koolin võinu nii juhi, ammõtnigu ku oppaja saista tollõ iist, et seo kandi latsil olnu võimalus saia midägi nii väärtüslist ello üten.
Saarõ Hipp,
aoluutudõng,
nuur võrokõnõ
