Kevväi om mu meelüsaastaaig. Tuu man, kuis Põh’amaa talv är lätt ja tassakõisi lämmä ilma tulõva, om egä aasta nii suur nõidus ja müstiga, nigu juhtunu seo edimäst kõrda elon. Esiki nigu sündünü egä kevväi vahtsõst.

Talv om mu jaos üts suur ja kõrralik kuurma ja ei olõ ime, et tuul aol halõhus pääle tükk. A seo vahtsõnõ ja valgõ aig om nii helle ja illos, et sütütäs henge ummi magusidõ unistuisi ja eloga. Mul ei saa ilmangi viländ päävä käen istmisest. Või tunnõ viisi lihtsäle keväjähõngu nuhuta ja taha tetä pikki jalotuskäüke mõtsa ja juuskva vii mano. Esieränis võimsa om tuu, ku järvi ja mere ijä laulma nakkas.

Edimädse keväjäkuulutaja lumõkellä omma nigu võiulilli, minkal om nii esieräline makus nuhe, ja vahtrõmahl tunnus peris jumalajoogi vurhvi. Arvada tuu seo kõik inemise seest vällä muistidsõ loomusunni, timä mälehtüse tuust, et tä om tõtõstõ õnnõ üts osa luudusõst. Seo keväjäne miäki herätäs timä uinussilõ jäänü olõmisõ.

Talv om parasjago pikk, et sisse tulõ meeledü tarvidus ja igätsüs rohilidsõ ja tsirgulaulu perrä. Toda suurõmb om mu rõõm, ku saa joba urbõkuu alostusõn kasvumajja redisside ja muiõ söögikasvõ siimnit külbä ja sis suurõ herevüsega kasvõ maa seest vällätulõkit uuta. Et seo suurõ keväjä tunnõ ummõhtõ kipõmbalõ tulnu, tsuskagi sügüse kasvumajja värmiliidsi sipullilli kah.

Hõissa, elägu kevväi ja vahtsõ alostusõ!

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.