Minevä aasta sügüsest käü Karula kihlkunna Kaika seldsimaja man kuun seltskund, kiä kuts hinnäst Kaika tiatriklubis. Nä omma joba valmis saanu ja kõrra mängnü lavatükkü «Ähijärve bussipeatus», kon jutustõdas paiklikkõ juttõ. Seo kuu lõpun ja tulõva kuu alostusõn jõud tükk Antslan ja Lüllemäel ka püüne pääle.
Mõtõ naada tiatrit tegemä oll’ säälkandin joba mitu aastat õhun. Nimelt eläs vai suvitas Kaika lähkül mitu tiatriga kokko puttunut inemist: Võromaal hulga aigu tiatritüken üten löönü Trolla Agu, mitmõn filmin üles astnu Solvaku Paula, Vinne tiatri näütlejä Kutšmezovi Aleksandr. Kuun näidega om tiatrimõtõt arotanu ka nuur pillimiis Freibergi Uku.
«Egä kõrd, ku kokku saimi, arutimi, et midägi võinu tetä. Nii mitu aastat. Kooni minevä aasta paksõ Keskkunnaammõt Karula rahvuspargi 30 aasta juubõlis vällä matõrjali, kirändüsmuusõumi puult üles lindistedü seokandi perimüsjutu. Naksimi sis tuuga tüüle,» seletäs Trolla Agu, kiä pidä tiatriklubi man lavastaja ammõtit.
«Inne peris kokkusaamist teimi üte improtiatri tüütarõ. Tuud stuudiot vei läbi koolitaja Otsa Rahel, kiä suvitas Nursi lähkül. Kutsõmi sis paigapäälsen meililistin inemiisi tiatrimängu mängmä ja tull’ kihvt õdak. Kokku tull’ säänest rahvast, kedä es usuki, et nä tiatrihuvilidsõ omma. Tüütarõ lõpun veimi läbi väiku jututsõõri ja piaaigu kõik olli valmis tiatrit edesi tegemä,» seletäs Solvaku Paula.
Nii saigi kokko ümbrekunna tiatrihuvilinõ rahvas, kelle siän nii ehitäjit, põllumiihi, koolioppajit ku ka opilaisi. Mõni näütlejä kutsuti ildampa kah viil mano, näütüses Kurve Kaspar. «Ma näi hindä olõvikku nii, et olõ latsõga kotun. A ku Agu kõlist’ ja ütel’, et tetäs tükkü ja mullõ om osa kah olõman, es mõista ei üteldä, paistu vahva ettevõtminõ. Karula kogukund om mu seen valla tennü säändse ussõ, midä ma es mõista arvadagi, et nä mu seen olõman omma. Näütüses ilmangi es mõistnu ma arvada, et nakka koorin käümä, ja et tuu mullõ viil hirmsalõ miildüs. Sama tiatriga: ma hää meelega olõ tan, ooda joba vahtsit tükke. Midägi ei olõs sündünü, ku inemise es haardnu häräl sarvist, ja jummal tennät, et meil tan säändse inemise omma.»
Hään mõttõn külätiatri
Kaika tiatiklubi om Trolla Agu meelest hään mõttõn külätiatri. «Tan om rohkõmb võimaluisi ku prohvessionaalsõn tiatrin. Mullõ sääne vabadus miildüs, et kiäki ei piä palga iist midägi tegemä. Mullõ miildüs inemiisi tetätahtminõ. Ku midägi om vaia, näütüses oll’ vaia bussipiätüse silti, sis õkva pakva inemise vällä: ma tii, ma tuu. Egäüts avit’ üten, kes veidemb, kes rohkõmb: ehitä, prooviruumi küttä. Mul ei olõ säänest kogõmust varõmb olnu,» seletäs tä.
Ütenkuun tetti tüüd ka edimädse tiatritükü kokkosäädmise man. «Agu tull’ raamiga, a kõigil oll’ võimalus seolõ luukerele lihha külge panda. Lõpus oll’ pall’u ütist loomingut. Agu oll’ päämine vidäjäheng, a tä lask’ trupil panda ütist loomingut sisse. Tä es olõ uman nägemüsen kinni,» kõnõlõs Solvaku Paula.
Edimäst kõrda astuti tüküga üles Karula rahvuspargi sünnüpääväpidol minevä aasta joulukuun. Kurve Kaspar kinnitäs, et näütlejä ja lavastaja jäi tüküga rahulõ ja kaeja kiti kah. «A seo om konksiga asi, tan olli uma inemise, viisaka. Ma arva, et tõõhetk tulõ Antslan ja Lüllemäel, kon omma võõramba kaeja. A mullõ paistus, et meil ei olõ midägi häbendä.»
Kuis asi periselt om, tuud saava huvilidsõ esi pia nätä. Kaika tiatriklubi astus tüküga «Ähijärve bussipeatus» üles 28. urbõkuul Antsla kultuurikeskusõn ja 2. mahlakuul Lüllemäe kultuurimajan.
Rahmani Jan
Kaika tiatritegijä Solvaku Paula, Trolla Agu ja Kurve Kaspar (latsõ ja piniga) Umalõ Lehele umist tegemiisist kõnõlõman. Rahmani Jani pilt
Pilt lavastusõst «Ähijärve bussipeatus». Tanilasõ Triinu pilt
