Üldäs, et armastusõl ja hirmul om hingele pia ütene täheldüs.
Mul om piksehirm. Pall’o as’a saava algusõ latsõpõlvõst, nii taa piksehirm mul. Vanaimä ütel’ külh, et taa lats’kõnõ ei pelgä vannajuudastki, a vot pikset ma pelksi. Esi tä kah olle veitse süüdü tollõh.
Mu kuulmeistrist imä käve tihtipääle suvildõ koolioppajidõ kursuisil. Nuu olli inämbäle kuu aigu ja imä olle koskil kavvõmbal: Haapsaluh vai Värskah vai Tal’nah. Ma ja vanaimä ollimõ sis katõkõistõ kotoh. Ma olli sis vast nii kuuliminegi-iän. Vanaimä esi peläs’ hirmsahe pikset. Takastperrä mõtõldõn olle sõs pikset tihtsämpä ja kur’alt. Vanaimä selet’, et innempält olle pikne ütel kõrral löönü majast mõnõkümne meetri taadõ kardokanurmõ viirde kivvi. Nelitõistkümmend virgest ümbre kivi olli puha musta, säält es kasu inämp määnestki kardokat. Tõõnõkõrd lei pikne tõsõlõ poolõ majja kivihunikuhe, nuur pihl olle poolõs.
Novot ja ku pikne hindäst joba märki naas’ andma, sis vanaimä läts’ lauta, lasksõ lehmä ketist ja lamba- ja tsiasulu köüdüsse vallalõ, et ku välk sisse põrotas, saasi eläjä kuigi ruttu vällä toimõnda. Esi istime köögih, tuhkhavvast kavvõmban, egä moment ussõst vällä kargaman, ku asi hullus lätt. Pääväl ollimõ kotoh, a õdagu, ku pimmes läts’ ja pikne lähkümbäle tulle, es julgu vanaimä inämp uman koton olla. Võtsõ mino handa ja läts’ koskilõ naabritõ poolõ. Ku joba väega illanõ olle, naabri puhksi sängüh, sis tõnõkõrd istime naabritõ sannaesitseh vai küünü all. Nigu sinnä ei olõs pikne meid putma saanu. A mis hirmuga tetä, tõisi inemiisi lähkol olõminõ andsõ julgust. Ku pilv kavvõmbalõ läts’, tölsseme jälki kodo.
Ellime tuukõrd külältki kehväste, suurt kraami ega raharikkust olõ es. A vanimä kopsõ kokko lavvust kimmä kasti, sinnä pandsõ mõnõ umakoetu sängülina ja käteräti, vast mõnõ parõmba rõivapulsti kah, et ku maja piksest palama lätt, sis peris pall’as es jäässi. Kast olle uibuaiah vana sitkapuhma all. Raharikkust olõki es, võiolla tuu pisku olle vanaimäl hindä karmanihe pantu. Tuu elotusõ pikse puult palama lüümine olle vanaimäl suurõs murõs. Ku imä kotoh olle, sis olle vanaimä kah rahulikumb.
Ütel kõrral, olli vast sis nii kümnene, lätsi imä ja esä lehmi plukitama. Ma kah muidoki tirgassi üteh. Olle sääne puul-pilvealonõ lämbepuulne õdagupuul. Üts väikokõnõ hall pilvelunt saisõ umbõs mi kotsil. Es mõista tuust nigu midägi pelätä, ku äkki kävi ilmatu kõva kärgähtüs. Leie hellelt välki ja kärgäht’ kõvastõ. Imä haarsõ lehmil ketti kaalast är arotama, et ravvanõ asi, tõmbas pikset lähkesele. Lehmä es mõista tulnust vabahusõst midägi arvada, kügrüti sälg nötsku sääl tollõ mürinä pääle õigõ totolt. Mürist’ viil mõnõ kõrra ja naas’ äkiste kõvastõ sadama. Nii kar’atsõ ku lehmä lasiva kodo poolõ padavai jalga. Pikset inämp es olõ lähkül, kavvõmbal viil tümist’. Sado kestü uma kolm üüd-päivä. Üteldi, et ku pikne tulõ üles Vinnemaa puult, sõs satas kolm päivä. Tuukõrd tuu pilv tulle külh jumala taivast ja hiidüt’ meid kõrralikult.
Perähpoolõ, ku ma esi joba ammõtih olli, tulli ütel tüüpäävä lõpul bussiga kodo. Näie, et kodo puul olle hirmsahe tinnõ pilv üleväh ja pikne pilsõ välkõ ja kärkse hoolõga. Olli murrõh, kuis ma kesk vihma ja müristämist kodo saa. A tollõs aos, ku ma umma bussipiätüste jõudsõ, olle vihm üle ja pilv Võro poolõ edesi lännü.
Jõudsõ sis kodo. Vanaimäkene istsõ tagatarõh sängüveere pääl ja kõnõl’, et ei tiiä, mis tan olle, et maru käräk kävi. Tä olle mõtõlnu, et nüüt külh pikne sisse lei, olle väävlihaisu kah tundnu. Olle jäänü uutma, kas kuuld tulõ praksnat: sis tiid, et maja palas ja piät vällä pagõma. Ku julõs’ lähembält kaia, sõs nägi, et ei pala joht, a köögih olle voolulugõjast – sõs olliva nä sääntse lihtsäkese, koskil saina pääl, kost vuul sisse tulle – korgi purus ja vällä löönü.
Naksimõ asja katõkõistõ uurma. Tuu lüük, arvada et kerävälk, olle lugõjast sisse tulnu ja müüdä juhet ussõ kotsilt tõistõ tarrõ lännü. Säält es olõ edesi juhet pite lännü, olle ahu truubi slepehe lännü, sääl olle tükü kivvi vällä löönü. Kohe tä edesi läts’, jääse tiidmädä. Voolumõõtja sai är parandõdus ja elo läts’ edesi. Vanaimä olle sis joba päält katsakümne ja ütel’, et nii vanalt tä pikset inämp ei pelgä, et ku tä om surmas ette nättü, sõs surm tulõ, ja ku ei olõ, sõs eläs edesi. Ja elligi ütsäkümnetses.
Mõni aasta ildampa, ku ellime joba kõik vanatädi man, lätsime imäga üte uma külä naasõ poolõ sünnüpääväle. Võisõ nii lõikuskuu aigu olla. Joba päivä kõmist’ pikne siin ja sääl. Sünnüpääväle minemätä kah es saa jättä.
Peime torõdalt sünnüpäivä. Kesküüse nõstime kombõperi sünnüpäävälatsõ üles, seime krõnglit ja jõime tervüsenapsu. Kaime külh, et jälki sääd üts piksepilv hinnäst väega lähkohe. Naksime sis kolmõkõistõ naabrinaasõga rutustõ kodo tulõma. Leenu püürse tiiharon uma kodo poolõ, timä elli säälsamah lähküh. Tä kutsõ külh hindä poolõ, a imä ütel’, et läämi iks edesi kodo poolõ, vast jõvvami inne kodo, ku pilv peris üles tulõ. Välku pesse nii, et kõik olle ümbretsõõri valgõ, ja mürrin tulle kah kõrrast lähkümbäle ja läts’ kõvõmbas.
Jõudsõmi vast paarsada meetrit astu, ku näime, et välk lei meist nii saa meetri pääle suuviirsehe kivihunikuhe. Välk olle terävä sinitse-lilla valgusõga ja kävi kõva kärgahtüsega ütteaigu. Väävlihaisu lei kõik kotusõ kõrrapäält täüs. Ma küküti hirmuga maaha ja rüükse immä. Imä jäl käskse, et hoiamõ ütstõsõst kavvõmbalõ: ku piässigi vahtsõstõ lüümä ja mi jäämi ette, sis vast tõnõgi päses. No egätahes pässime mõlõmba tuukõrd õnnõ perätü hiitümisega. Peräh Leenu kõnõl’, et timä olle jõudnu uma maja trepi pääle, ku tuu käräk kävi, olle ütsjago murrõn mi peräst.
Viimäne kõrd, ku viil veidü nigu hirmu tundsõ, olle säälsamah maal. Ma olli ütsindä kotoh, ku pilv üles tulle. Istsõ leso pääl ja oodi, kas tulõ lähküle vai lätt kavvõmbast. Pikne kärkse ja välgut’ mehemuudu ja vihma vali nigu pangist. Ku vihm vähämpäle jäi, lätsi vällä. Kardokavirkse olliva veereni vett täüs. Koloraado mardika ujosi vii pääl. Mi maja olle mäeveere pääl. Maaparandusõ kraavist olle kõrrapäält jõgi saanu. Kraavi otsah olle meil lump, tuu olle nigu järv ja säält läbi lahmas’ vesi alla orgo, kandsõ muta, liiva ja haina kõigi koloraadodõga üteh.
Ku nüüt tuust piksearmastusõst kõnõlda, sõs timäga om nigu pall’odõ ilosidõ asjuga. Mullõ miildüs esieränis üüse ja kavvõmbast vahti tedä timä lõpmalda ilosa tulõvärgi ja võimsa müristämise peräst. A või ka trehvätä nigu mõnõ kinä naistõrahvaga, et niikavva, ku kavvõst kaet, om illos, ülesmukit ja kinä, a lähküst või olla väega hõel ja sant.
Paborti Daisy
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
