Täämbädse teema keerukusõst and tsipa aimu lorilaul «Minu esä oll’ kuldimuna lõikaja». Selge tuu, et kõgõpäält tulõ kari poiskõisi minemä aia ja tuud otstarvõt täüt päälkirän tuud hüüdlausõ häste. Kahjus ei näe kedägi, kiä minemä aetut poistõkarja olõs harinu ja teema näile selges tennü. Nii nimä pruuvva sis uma mõistusõga, mis kahjus täüskasunu kuldi man ei tüütä.
Esätsiide põrsastõ lõikamine om selge otstarbõga: sugunäärmiide arõnõmise saismapanõk. Täüskasunu kuldi puhul tulõsi kõgõpäält küssü: kost tulõ tuu kurikuulus kuldihais, mia mõnõl inemisel süäme püürdmä pand? Rahva hulgan om pall’u noid, kiä püüdvä asja paranda vana kuldi munnõ mahalõikamisega. Asjanda vaiv, kuna haisunääre om erälde organ, mia paiknõs kõtu all tsoori kõrval. Pääle surma munnõ kallalõ minek või asja hoobis hullõmbas tetä, selle et vigastas nahka. Lahendus om tuu, et haisunääre tulõ lihtsält häste lajalt kõgõ kõtualudsõ lihaga (pekiga) vällä lõigada. Muiduki piat kult inne toda olõma puhtas mõstu.
Ma olõ näärme lõikamise man kasutanu abimiist. Ma lõika nääret, abimiis juusk näärmega allatuult nii kavvõdalõ, ku jõud, ja riputas näärme puu otsa. Tihasõ söövä peki näärme ümbrest paari pääväga är ja alalõ jääs pall’as nääre.
Oll’ aig, kon mi perren vahetõdi ega aastak kulti ja liha sei uma pere är. Kiäki määnestki haisu es tunnõ. Seo kirätüü tegüsi aga mu tütregese Inglismaalt tagasitulõki muljist. Lats läts’ aastas aos raha tiinmä, aga tull’ poolõ aasta peräst kodu tagasi. Kui ma tedä köögin näi, oll’ täl peon paks leeväkäär pia sama paksu pekiga ja tuu lihtne süük käve küländ ruttu kõttu. Mul sai hirmus häbü, et panni pääl oll’ õnnõ rasvanõ liha. Naksi vabandama, et meil ei olõ kotun õigõt Inglise peekonit. Tütär, kiä muidu om kah kehvä jutuga, ütel’ tuu pääle viis sõnna: «Häh, Inglise peekon! Nällütet kult!» Ja võtt’ vahtsõ lihatükü. Ma tundsõ, et midägi suurt ja rassõt linnas’ vasta maad. Tuu oll’ Ühendkuningriigi prestiiž.
Olõ tuu asja pääle mõtõlnu üle 10 aasta, aga tuu prestiiž ei taha kerküdä. Arvada oll’ tä innembä ülearu korgõs upitõt.
Kui nuu viis sõnna olõs tullu mõnõ tõsõ suust, olõs ma vast õnnõ tsipa naarnu. Aga talulats, kia piaaigu et kuldiliha pääl kasunu, om kõigist ekspertest üle.
Asja hää külg om, et tütär eläs nüüd kodumaal, kasvatas umma väikeist tütregeist, mu lemmikut. Tütär opsõ siin vahtsõ ammõti ja eläs tuuga är. Tä om võrukõnõ ja eläs umal maal. Kui mi naasõga koolõmi, ei olõ tedä vaia müüdä ilma takan otsi, et vast tulõ ja viskas peotävve mulda.
Ma arva, et nii peatki olõma ja nii jäämä.
Pulga Jaan
