Olli viil koolin tüül. Mu tutvidõ hulgan om mitmõl sõbral sündümise päiv keväjä, aasta kõgõ ilusambal aol. Istsõmi õks kuun ja mõnikõrd venüsi mi jutuajamisõ pikembäski. Tõnõpuul nakas’s joba jorisõma, et ma joosõ nigu tila nooril hannan. Keväjäne aig, vällän pall’u tegemist. Mul oll’ iin jäl vahtsõnõ minek. Mõtli, et ütle mehele, et piä kuuli arõnguvestlusõlõ minemä, säält joba är jäiä ei või.
Olli õkva är saanu minnä, ku mu tüüseldsiline Heinu tull’ meile maad harima. Tõnõpuul imest’, kuis tuu piä-i koolin arõnguvestlusõl olõma: kõik pidi kohal olõma nigu viis kopkast. Heinu oll’ är hiitünü: nakanu ohkma ja ülnü, et tä õkva sai dire käest päämõsu kuunolõkilt puudumisõ iist. Nüüd uut tedä kimmäle kohvilõ minek. Tä oll’ pahanu uma kalli kaasa pääle, kes kah koolin tüüt’, et tuu kah ei näe ega kuulõ midägi, mis kantselein sünnüs.
Tõnõpuul oll’ õks Heinu murrõlõ üten tundnu ja eski hindä arust hääd nõvvu andnu: minku tä hummuku varra opialajuhataja manu, külh tuu mõist as’a är klatti.
Mehe, oppaja ja põllumiis, olli viil pikält koolielu häid ja halvu külgi lahanu.
Ku ma õdaku pidutsõmisõst kodu jõudsõ, tull’ õkva juttu arõnguvestlusõst, Heinu suurõst murrõst, hääst nõvvuandmisõst. No mis sa kostat: kül võlsil omma õks lühkü jala!
Aidma Hele
