Seokõrd om Uma Pido kavan hulga naisi kirotõduid laulõ, miä om väega hää.

Pito tulõ tetä mi latsi, keele ja paikkunna edesikestmise peräst.

 
1. piimäkuul tulõ Põlvan Indsikurmun Uma Pido. Taad pito om kavva oodõtu ja mu meelest, muusigu mättä otsast kaiõn, om umakeelidse laulu- ja rahvapido kõrraldaminõ kõgõ tähtsämb asi, miä võro keele hääs tettü om. Hää om tuu, et tego om laulupidoga, koori opva laulõ, hulk lauljit om pikält pido tegemiisiga üten. Uma Pido miildüs lauljilõ ja siiä tahetas tulla.

Ma esi looda kah seokõrd ilosat pito. Et taast pidost saa ossa nii laulja ku kullõja. A ma pelgä iks tuud, kuis mi sinnä kõik är mahumi. Nii pall’o lauljit ei olõ varatsõmpil pitõl hinnäst kirja pandnu ja Indsikurmu om väikukõnõ. A vast iks kuigi mahumi, häid lambit…

Pidopäiv tulõ lauljilõ muidoki rassõ. Hummogu kell 9 nakkami pääprooviga pääle ja õdagu kell 11 om lõpp. A tuuga om nigu laulõ opmisõga: ku olõt vaiva nännü ja pall’o opnu, sis rõõm ja rahulolõminõ, ku asi valmis saa, om todavõrra suurõmb. Nuu as’a, miä väega lihtsäle tulõva, ei tii nii suurt rõõmu kah.

Vahel iks hädäldedäs, esieränis Tal’na suurõ laulupido man, et laulu omma rassõ. A ma ütle, et koorilauljilõ nuu välläkutsõ miildüse. Ei saa olla õnnõ lihtsä laulu. Timahavadsõ Uma Pido kavan om nii rassõmbit laulõ ku noid, midä koori saava kullõjidõga üten laulda. Kavvõmbast tulõjilõ om välläkutsit inämb, mõnigi om hädän keelega. Sõna «täüs» ja «häönü» tegevä murõt. Ei olõ midägi, tulõ har’ota!

Mu meelest om seo pido laulukava häste vällä sadanu. Pääle naatas Kalkuna Mari lauluga ja alguspoolõn om Uusbergi Pärdi laul, miä om muusikilõ tähtsä. Ja põnnõv om viil tuu, et peräst rahvaga üten laultavit laulõ jääs pito lõpõtama jäl Kalkuna Mari laul. Kittüs lavastajalõ säändse põnõva kava kokkosäädmise iist.

Seokõrd om Uma Pido kava umaperä viil tuu, et om pall’o naisi kirotõduid laulõ. Pääle Kalkuna Mari viil Tuulõ Karin, Õkva Margit, Normanni Triin, Ripsi Piret, Hellamaa Sirli… Kõik segäkoori ja naisikoori eräle laultava laulu omma naisi sulõst. Tuu om hää. Viil om seo pido umaperä, et hulk tekste om kirotanu Laanõ Triinu.

Uma Pido om kõgõ tähtsämb nuurilõ

Seokõrdsõ pido man om mu jaos üts murõkotus kah. Alostusõn peeti Umma Pito üle katõ, sis üle kolmõ aasta. Edesi mõtlimi, et teemi viie aasta takast, a no jäi joba kuus aastat vaihõlõ. Ja tuu om jätnü latsilõ umakeelidse laulu laulmisõ man mulgu sisse.

Ma tüütä gümnaasiuminuuriga. Kõik tiidvä, mis om Uma Pido. Osa omma laulman kah käünü, a inämb häste ei mäletä. Latsi jaos om kuus aastakka iks väega pikk vahe. Olõ hindä naha pääl tundnu, et mõnt asja piät laulõ oppamisõ man seletämä ja tõlkma, nii et vahel tulõ pääle tunnõ, et piä lisas lauluoppaja ammõtilõ kultuuri- ja keeleoppaja ammõtit kah. A sääne seletämine ja arotus om põnnõv kah.

Kõgõ tähtsämb omgi Uma Pido mi kandi nuurilõ. Ku mi naid laulõ laulami ja opimi, teemi tuud kõkkõ jo võro keelen. Uma keele siimne saava noorõ inämbüisi tan keeleruumin eläden kätte, a umavaihõl ei kõnõlõ. Kõnõlõminõ ja keeletiidmine tulõva harilikult sis, ku tast muialõ mindäs. Tal’nan om võrokõisilõ edimäne küsümüs: kas sa võro kiilt kah mõistat? Ja sis piät noorõl olõma vastus võtta ja tulõ arvosaaminõ, et võro keele kõnõlõminõ om uhkusõ asi. Mu hindägi kogõmus om sääne: latsõ lätsi kavvõmbalõ, nüüd sis kõlistasõ ja küsüse: «Imä, kuis lätt?»

Pido om arvosaamist muutnu

Umma Pito om kõrraldõt jo peris pikkä aigu, edimäne pido oll’ 2008. aastagal. Ku alostusõn oll’ mõnõlgi küsümüisi, mille mi naid laulõ laulami, sis no om pido hinnäst näüdänü ja inämb säändsit küsümüisi ei olõ. Ka tuu jutt om är kaonu, kuis mõnt sõnna ütel- vai tõsõlpuul üteldü om: saias arvo, et esi paikkundõn om esimuudu kiil. Sääne suur muutus om seo Uma Pidoga keeletiidlikküsen sündünü.

Mullõ hindäle om taa pido väega pall’o tähendänü. Edimäne Uma Pido tull’ säändsel aol, ku mul oll’ tervüse peräst väega rassõ. Ja pidost oll’ väega pall’o api, mullõ hindäle. Periselt om taa pido toonu mullõ uma keele kõnõlõmisõ kah tagasi. Mukka oll’ sama lugu miä täämbädse ao nuuriga: ku es olõ kiilt vaia tarvita, sis es kõnõlõ. Uma Pido om mu keeletiidmist kasvatanu.

Viil om andnu taa pido mullõ suuri pitõ tegemise kogõmust. Uma Pido rahvas om kõgõ suurõmb kamp, kedä olõ juhatanu. Mu jaos om tähtsä, et tii suuri asju tan – Vanal Võromaal. Ummi inemiisi jaos tegemine om väega tähtsä ja noid inemiisi, kiä julgusõ võrokeelitsit laulõ juhata, ei olõ ülearvo pall’o.

Miä edesi saa?

Miä saa edesi ja kuis võrokeelist rahva- ja laulupito edesi tetäs, ma ausalõ ei tiiä. Uma Pido om är tennü väega suurõ tüü ja kõrvalõ jättä taad tüüd ei tohe.

Saman köüdässi ma tulõvigu ka tõisi küsümüisiga, miä omma lisas regionaalpoliitiga küsümüse: miä saa ülepää koorilaulust ja koolielost? Ku kooli kaosõ, kaosõ koori kah. Koori kaosõ sis kah, ku dirigente pääle ei tulõ. Nii või juhtuda, et 15 aasta peräst ei olõ meil inämb suuri laulupitõ vai omma nuu õnnõ Tal’na ja Harjumaa kandin. Kõgõ alus om Kodály Zoltáni ütlemine, et ku laul kuul, sis laul rahvas. A ku kooli omma nii väiku, et kuuri tetä ei saa, ei saa latsõ koorilaulu-kogõmust kah. Ku nuur jõud gümnaasiummi, a täl mitmõ helü pääle laulmisõ kogõmust ei olõ, sis ei saa koorilaul edesi minnä. Inämbüs koorilauljit omma uma lauluharinõmisõ koolikoorist saanu.

Mõnikõrd ma mõtlõ, mille piät säändside asju tegemine nii rassõ olõma. A sis jäl jõud kätte arvosaaminõ, et tulõ tetä. Latsi peräst, keele peräst, mi paikkunna peräst. Ütskõik, ku rassõ sis ka om.

Otsari Silja,
koorijuht, muusigaoppaja,
Uma Pido alostala läbi ao

Otsari Silja. Rahmani Jani pilt