Kuiki põllumiihile olõ-i seo suvi rõõmu toonu, omma folgisõbra õnnõs parõmban saisun: lõikusõlt om saagis saadu miildejäävit kontsõrdikogõmuisi, Regilaulu karmanihelü vahtsõnõ huuaig ja mitu hääd helükandjat. Ütest plaadist, minkal köüdüst Võromaaga, tennü tankotsil veidü juttu.

Plaadi päälkiräga «Uni tuli uiken» laulsõ kokko Puigalt peri Ruuli Hanna-Reet. Nigu nimest paistus, om taaha plaadi pääle säetü valimik mi vannu unõlaulõ. Võõramaisusõ poolõst või naist ettepoolõ nõsta näütüses 1912. aastaga Krimmi puulsaarõ eestläisi mant kirja pant äiutusluu vai «Villakombalii» (Vive La Compaigne), mink kiriväst tagapõh’ast (unõlauluga tan periselt tegemist ei olõki!) om põnõvalt kirotanu ja kõnõlnu Õunapuu Lauri.

Plaadi kandvas jüväs paistus olõvat tukõv vokaal. Ruuli hääd hellü näütäs häste 19. aastagasaa lõpun Tõstamaalt kor’at lugu «Äiu-äiu, kussu-kussu», mink põnnõv säädmine kuts hindäga üten laulma inämb, ku pand unnõ suikma. Unõlda herrädel-provvadõl pruugi-i sõski murõhta, teid avitasõ kandlõkiili pääl helläkeiste liuglõja «Uni tule silma peale» ja «Äiu-lii». Siin-sääl lövvüs tõisigi elävält õhkkunda luuvit pillihelle: kitra ni saksofon saatva Särevere variantsi laulust «Lauliku lapsepõlv» ja arvada Ruuli hindä mängit viiol saat laulu «Kätkis kiikus minu lootus».

A viil üte eräle saisva, pall’o salahadsõmba maigu andva plaadilõ Taheval alalõ hoitunu «Äiutus raamatust» ja Võõpsust võet lõpulugu «Maka-maka». Niisama hüpnootilidsõ rütmi ja kajaga kirät edimäne lugu «Tsjuu» om üts plaadi helkvimbit pärlit. Ku muu laulu kõlasõ nigu käe-jala mant, vahemeheldä ja kodotsõlt, sis tan tulõ vällä perimüse tõnõ külg, miä kuuldus kostki kavvõmbast – vannuist, tiidmäldä aigõst. Veidükese nigu unõnäost. Ja ka noin lugudõn kõlas uhkõlt Hanna-Reeda välläpaistva lauluhelü. Om õnnõ rõõm, et kõigi meistripillimiihi kõrval tulõ kõrrast inämb vällä vokaali rõhutavat folki: ütest külest muut tuu parhillast folkmuusikat kirivämbäs, tõõsõst külest vii meid poeetilidselt tagasi õkva nigu rahvamuusiga algkihte mano.

Brauni Mihkel