Ideaalnõ maailm om paik, kon noorõ ei piä kandma rassõt
murrõkuurmat suuri inemiisi tegemädäjätmiisi peräst
Ma taha ellä maailman, kon saa olla lihtsäle 17aastaganõ. Oppi, unista, tunda rõõmu luudusõst, mitte murõht timä häömise peräst. Kah’os om periselo tõistsugumanõ. Noorõ piät kandma ülearvo suurt vastutust, selle et suurõ inemise ja valitsusõ ei olõ tennü otsussit ja sammõ kliimakriisi vasta ja elorikkusõ pästmises. Pall’o noorõ, ma kah, omma ohvris toonu suurõ jao umast vabast aost, et saista tulõvigu iist, kon olnu võimalik ellä. Toda om vaia meil hindäl, a noil kah, kiä egä päiv häömist takast tsuskva.
Latsõpõlv jääs elämädä, selle et ellojäämine om saanu tähtsämbäs ku mäng. Seo om vallus tõtõ. Suurõ inemise ütlese sakõstõ, et nä armastasõ ummi latsi, a samal aol jakkasõ näide tapmist ummi egäpäävätside tarvitamisvalikidõga, uma mugavusõga, ja tugõva vannu harinõmiisiga kõrda, miä meid häötäs. Egä linnugisõit, egä eläjäst peri süük taldrigu pääl vai luudusõst kõrvalõ kaiõn mugavusõst tett valik häötäs nuuri tulõvikku, latsõlatsiga trehvämise võimalust. Egä tiidsä tarvitamisõ valik kõnõlõs kõvõmba helüga ku «ma armasta sinno».
Mu ideaalnõ ilm olnu maailm, kon peetäs luudusõst ja eläjide elost luku, mitte ei tarvitõda noid är. Kon eläjä ei olõ «tootõ», a tundligu elonolõja, kinkal omma tõisiga sama õigusõ. Kon poliitiga saa alostusõ tiidüsest, mitte rahast vai harinõmiisist, õigustuisist. Kon kullõldas nuuri ja tetäs periselt näide mõttidõ perrä. Kon valitsusõ ei säe kõgõ tähtsämbäs majandusõ kasumist, a elokeskkunna alalõpüsümist, elorikkust, kõiki liike õigust elolõ.
Seo olnu maailm, kon lats saa olla lats. Kon tulõvik olõ-i suur murrõkuurma, a kimmäs lubahus. Kon latsõ ei piä võitlõma õigusõ iist ellä puhtan keskkunnan, selle et tuu om esihindästmõista, egä suurõ inemise puult kinnütet.
Parhillaki ütles ÜRO latsi õiguisi konventsiooni 6. artikli, et latsõl om õigus elolõ, ellojäämisele ja edenemisele. Ja Eesti põhisäädüse paragrahv 18 pand paika: egälütel om õigus elolõ. Kedägi ei või säädüslidse alosõlda elost ilma jättä. Tuu luu alospõhimõttõ, et inemise elo om kaidsõt – ja ei tohe jäiä tähele pandmalda, ku elo om ohon. Seo käü latsi ja tõisi elonolõjidõ kotsilõ kah. Kipõ elorikkusõ kaomisõga olõmi esi kah välläkuulmisõ ohon. Meil om vaia inemiisi, kiä saisva julgõlõ tuu iist, et näide õiguisiga rehkendädäs – selle et tuu om suuri inemiisi hääolõmisõ ja ellojäämise jaos kah tähtsä.
Eesti põhisäädüse paragrahv 53 and kah tukõ toolõ, et nuuri elo olnu kimmämb: egäüts piät hoitma elo- ja luuduskeskkunda ja hääs tegemä kah’o, midä tä om keskkunnalõ tennü. Periselt ei piä mi säädüsest tävven jaon kinni, a meil om vaia tuud tegemä naada.
Ma usu, et om võimalik maailm, kon om veidemb murõhtamist ja inämb luudusõga kuun olõmist. Õnnõlikus tegevä meid elläv luudus ja lahkõ olõminõ, mitte ülearvonõ tarvitaminõ ja kulutaminõ. Eestläisi ületarvitamisõ päiv om 4. urbõkuul, a tuu piät olõma 31. joulukuul. Suurõmba jao aastast kulutasõ eestläse latsi elodõ arvõlt, toda lainu ei masta tagasi, a võetas egä aastak mano.
Tulõvik, kon om võimalik ellä, saa tulla õnnõ sis, ku mi tegotsõmi ütenkuun ja õkva. Ku näet hindä, latsi vai sõpru majja palaman, sis inemise muudu ja õigõ olnu appi karada.
Meri Emma Sofia,
nuur luudusõkaitsja
