13. lehekuu pääväl peeti Põlva keskraamadukogon Lõuna-Eesti hõnguga latsikirändüse päivä, kon üteliisi sooviti ilosidõ sõnno, lille ja avvokirjoga õnnõ ka mikandi kuulsambalõ latsikiränikulõ Laanõ Triinulõ timä edimädse tähtsä juubõli puhul.
Päivä alostiva Põlva kooli Tilsi maja latsõ, kiä mängsevä telestuudiot, kon oll’ küläliisis kutsut Laanõ Triinu kolm raamadutegeläst: luukere Juhan nink poiss ja papa. Latsõ kinksevä autorilõ umatettü piskviitkoogi. Tuugi tego oll’ mõotõt raamatust «Poiss ja papa». Latsi juhend’ oppaja Vagula Liina, kiä esi kah om mitu nuuriromaani kirotanu.
Edesi andsõ kirändüstiidläne ja ülikooli oppaja, Võromaa juuriga Mattheuse Ave ülekaehusõ lõunanuka umakiilse latsikirändüse kujonõmisõst innembi ja parhilla. Edimädse lõunaeestikiilse pääsukõsõ lask’ seokandi latsikirändüse taivahe mitmit Vana-Võromaa kogohuisi tiinnü vaimulik Georg Gottfried Marpurg. Kimmämbä vaia lei tiikunnal pistü Kauksi Ülle ja hää miil om egäst vahtsõst kirotajast, nigu näütüses Rahasepä Rainer. Noidõ kolmõ nime vaihõlõ mahtu pia paarkümmend umakeelist autorit. Kokkovõttõn ütel’ tä, et umakiilne latsikirändüs, midä jaetas edesi mitmõn vormin – raamatidõ, opiraamatidõ, aokirjo, kogomigõ ja helüfailõ kaudu –, om küländki elojovvulinõ.
Pikäaignõ Võromaa keskraamadukogo latsiosakunna juhataja Laanpere Helle pruuvsõ uman ettekandõn saia pihta Võromaa latsikirändüse paigavaimulõ ja tull’ vällä, et ega tuu nii lihtsä ei olõki. Ammõtlik seletüs om, et kohavaim ehk paiga vaim ehk genius loci om määndselegi paigalõ umanõ vaimlinõ õhkkund. Vanan Rooman arvati tuus hoobis paiga vaimlist hoitjat. A ku Triinu raamatit lukõ, sõs saat õkva arvo, miä tuu paigavaim om. Tuu om midägi säänest nigu üten mõistujutun kalast, kinkalõ üteldi, et kõnõlgu tä viist. Kala ai silmä päähä punni ja ütel’, et ei mõista tuust midägi kõnõlda, tä ei tiiäki, mis asi tuu vesi om.
A Triinu mõist tuud vaimu kimmähe luvva ja ellä. Euruupan raamadunäütämise ringreisil tä näkk’, et tuu raamatuhe kirotõt paigavaim ei tekütä tõisi maiõ lugõjin võõristust, a uudihimmo ja eski ärtundmist. Näütüses oll’ üts pagulasõn Itaalian elänü rumeenlanõ ütelnü, et ku tä «Luukere Juhanit» lugi, tull’ tälle õkva silmi ette timä hindä vanavanõmbidõ Rumeeniä kodo.
Pääva lõpp olõs jälki olnu nigu telesaadõ. Võro Kreutzwaldi kooli eesti keele ja kirändüse oppaja Allasõ Tiia küsüteli kiränigust juubilaari. Kotus, kost timä luumishuug algusõ sai, om Kütiorg. Triinu tunnist’, et tuu paik, ja paiga all pidä tä silmän luudust, võtsõ tä tävveste umma lummi. Säält omma peri kõik timä üleilma kuulsas saanudõ raamadutegeläisi prototüübi. Kütiorgo trehväs’ tä tuuperäst, et läts’ kaema, kuis punt Viie Pääle ehk Ilvese Aapo, Rahmani Jan, Contra, Ruitlasõ Olavi ja Pulga Jaan sääl ummi loominguliidsi asjo ajasõ. Nimekirä edimädsel neläl oll’ Mattheuse Ave ettekandõn kah kotus. Kuundnimes anti näile kirändüslik poissõbänd.
Siinkirotaja või Triinu luudu kotsilõ üteldä, et om õks vägevä sulõga kirotaja külh. Egä tekst, vai periselt tuu, miä teksti vaihõlõ om käkit, võtt hengepõh’ani vällä, pand mõtlõma, tulõtas miilde, määne om elo periselt. Näütüses läts’ raamat «Vana katskinõ kass» nii süämehe, et ku veitkese aigu pääle tuu lugõmist otsiti ütele vanalõ kodolda jäänüle kassilõ vahtsõt koto, paki ma hinnäst vällä, kuigi pelksi, kuis tä mu hindä kassiga klapma nakkas. Nüüt pidä kassikõnõ mu man joba tõist aastakka pensionipõlvõ ja om mu hindä kassiga suur sõbõr.
Triinu om kunagi ütelnü nii: «Võrokõno om ku tuulõlohe ja võro kiil om ku nüür, miä tedä üleilmastumisõ tuulõ käen uma maa külen kinni hoit. Võro keele püsümäjäämise otsustasõ sõski perre, kon taad egä päiv pruugitas.»
Kerget sulgõ ja korgõt lindamist, hää Triinu! Aituma päävä kõrraldajilõ ja tugõjilõ!
Õkva Margit
Lõuna-Eesti hõngulinõ latsikirändüse päiv Põlvan. Kullõjidõ iin latsikiränik Laanõ Triinu ja Allasõ Tiia, kiä juttu juht. Laanõ Valdisõ pilt
