Ütel hummogul tundsõ, et määnegi vägi kisk minno mõtsa poolõ. Lätsi jalutama ütte mõtsanukka, kon kasvi pikä pedäjä. Kai noid mastipuid ja mõtli, määne elo um puiõl ja ku illos ja rikas tuu või olla.

Naa pedäjä umma kunagi uma pää maa seest vällä tsusanu ja püsünü säälsaman üte paiga pääl vähembält 60 aastat. Nä umma nännü tuult ja tormi, lummõ ja kõkkõ muud, miä seo ao seen näide ümbre um olnu. Ja huulmada kõgõst um näil õnnõstunu nii suurõs kassu.

Ku kaia mõtsa all vallaliidsi silmi ja mõttõga ümbre, sis käü egäl puul peris elo. Aig-aolt astus puiõ alt läbi kits poigõga, jänes kargas ümbre. Ku nuu pedäjä olli viil väiku, võtsõ põdõr kimmäle näide külest mõnõ suutävve. Palohka- ja mustigavarrõ…

Luudus mi ümbre um väega esieräline, ku mõistami toda kaia. Rikas ei olõ elo ütsindä pedäjämõtsan. Ku läät kuusõmõtsa, näet kuusi all tsipa tõistmuudu ello ku pedästikun. Kuusi alt võit löüdä kuusõriisikit. Kuusõmõtsan um hää hõng ja ku keväjä nakkasõ kasuma kuusõkasvu, um tuu kõgõ parõmb edimäne vitamiin. Uma elo um egän mõtsan. Kõivistikun uma, puhmistikun viil tõõnõ, sääl kasus hulga hainu ja lille.

Olõ elon käünü väega pall’odõn maiõn ja nännü esimuudu maastikkõ. Egäl puul umma uma luudusrikkusõ. A säänest rikkust, nigu mi mõtsun, ei olõ ma muial trehvänü.

Kivikõrbõn um rassõ ello jäiä, a mi kandi luudusõn niisama lihtsäle är ei koolõ. Mõtsast saami uma leeväkõrvadsõ, pannkoogipäälidse ja viil hulga muud, ku mi toda otsi mõistami. Ja ku mi mõistami umma mõtsa hoita, sis püsüs mi elo kah alalõ ja mi olõmi väega rikka inemise. Selle et rikkus ei piä olõma rahan, rikkus um tuu kah, ku pall’o meil um mõttit pään ja ku rikas um paik mi ümbre.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.