Meil vii äkiline trepp tõsõ kõrra pääle. Olõ õks väega ette kaenu, esieränis alla tullõn. Õks tassa ja targu.

Mõni aasta tagasi juhtu nii, et poolõ trepi pääl jalg libastu ja olli nigu püssükuul all pikäle köögipõrmandu pääl. Pää käve nigu kolks vastu kivipõrmandut. Ma es julgu innäst tükk aigu liiguta kah: mõtli, et nüüd omma kõik kondi katski. Lõpus ai innäst kuigimuudu istukilõ. Tuus aos jõudsõ poig kah kohalõ ja avit’ sängü.

Tuu hiitümise pääle värisi tükk aigu ku haavaleht, olli indäst õks väega vällän. Kävemi EMOn kah: õnnõs kõik kondi olli terve, õnnõ põrutus. Arst kässe võtta valuvaigistit ja uuta paranõmist.

Hummuku oll’ kõgõ rassõmb sängüst välläsaaminõ. Ku pruuvsõ innäst üles aia, olli kõik kotusõ nigu tulõn. Nii hallus, et vägüsi kisksõ vii silmist vällä.

Ku paar nädalit oll’ müüdä, nakas’ tütär sundma, et ma lännü uma perearsti manu, las kaes üle.

Minnu võtsõ vasta pikk kinä nuur tohtri. Kurtsõ uma hädä är. Tä kai minnu alt üles ja üllest alla ja küsse:

«Kuis sa siiä sait?»

«Poig tõi.»

«Kuis sa arstiruumi sait?»

«Esi tulli.»

«Sõs olõ ei hätä midägi. Ärke valuvaigistit võtkõ. Kannahtagõ!»

Tundsõ innäst kõrragõ muldvananõ. Mõtli, kas mul oll’ külh vaia siiä tulla: vanast inemisest inämb ei hoolita. Olli noorõ tohtri, indä ja tütre pääle pahanõ: oh ma vana ja ullikõnõ!

Ku sälg joba parõmbõs sai, mõtli, et hää oll’, et arst minnu halõtsõma es nakka. Pidigi kannahtama.

Aidma Hele