Viineri

 
Käen om kooliekskursioonõ aig. Võromaalt lätsi Leningraati üte maakooli 5. klassi latsõ üten oppajaga. Oll’ illos keväjäne päiv, ku latsõ bussist vällä astõva. Buss oll’ saisma jäänü puutõ ria man. Inämbüs tormas’ kaubamajja, a sääl lähkün oll’ väiku süümiskotus kah. Üts poiskõnõ tundsõ, et täl om kõtt tühi, ja tä astõ puhvõdi ussõst sisse.

Puhvõtin oll’ tunda hääd hõngu. Müügil olli viineri, miä olli Vinne aol suur defitsiit. Poiskõnõ es tiiä, kuis piät küsümä. Ostjidõ suust oll’ kuulda üts sissin «siss ja soss, siss ja soss». Järekõrd läts’ küländ kipõstõ ja joba saisõgi poiss leti iin. «Siski,» ütel’ poiskõnõ tuu sõna, nigu tä oll’ kuulnu. Tõsõl puul letti läts’ müüjä näost vereväs. Tä tasahu, ku sai arvo, et ega taa poiskõnõ, kiä om valgõ pää ja tedretähtiga – vist koskilt Bribaltikast –, piimäriiulist midägi ei tiiä («siski» tähendäs vinne keeli tisse – toim).

«Ti tahtsõt üteldä vist «sossiski»,» ütel’ müüjä ja nõstsõ mõnõ viineri, kapstasaladi ja leevätükü taldrigu pääle. Poiss noogut’ pääd. Tä võtsõ taldrigu ja saistas’ tuuga üte lavva taadõ: sääl puhvõtin pidi süümä saistõn. Poiss ütel’ viil: «Spasiba.» Tuu sõna pääle sai müüjä väega rõõmsas.