Täämbädsel pääväl, ku vaihõpääl tundu, et maailm om ullis lännü ja uudissist tulõ õnnõ halva, om väegä tähtsä, et eloh olõs võimalus süämest naarda. Mul om sääne tüü, et putu kokko hulga mitmõsugumaidsi inemiisiga ja näidega saa iks pall’o nall’a kah – ma olõ nimelt suuri inemiisi eesti keele oppaja.
Ütskõrd, ku mi kõnõli opjidõga söögiteemäst, naksi ma kõigi käest küsümä, midä nä hummogus söövä ja määne om lemmiksüük vai lemmikjuuk ja nii edesi. Tuu jaos, et opja saasi kah küsümüisi küsümist har’ota, palssi ma kõigil mu käest kah üte küsümüse küssü. Kiäki sõs küsse, mitu ubinat ma eelmädsel pääväl sei. A sügüsüne aig oll’ ja mullõ väega miildüse ubina. Ütli sõs, et kolm-neli ubinat kimmähe sei. Üts meesterahvas tekk’ sõs suurõ silmä, kai minno ja küsse: «Kas sa olõt hopõn?»
A sõs paari kuu peräst ma jäi latsõpuhkusõlõ ja ku oll’ noidõ opjidõga viimäne tunn, tõi tuu meesterahvas mullõ kingitüses kotitävve ubinit. Koti pääle oll’ suurõlt kirotõt «hobõsõlõ». Muidogi oll’ mul säändse kingitüse üle väega hää miil.
Dolgoševi Marta
