Ku mõtlõ seo aasta pääle tagasi, tulõ iks ja jälleki miilde suvinõ tandsu- ja laulupidu. No eläs iks ummamuudu rahvas mi maal. Kül omma käünü võõra väe mi maad rüüstämän, kül om katk pall’usid hauda ajanu. Kül om vagunitäüsi Tsiberile saadõt, a peräkõrd ummõtõgi olõmi mi ilma ütegi püssäpaugulda ja lauluga endäle vabadusõ saanu.
Joba üle saa viiekümne aasta tagasi mõtõl’ papa Jannsen, et nakkas laulupidusid kõrraldama ja 1869. aastal oll’gi edimäne Tartun. Es olõ sõs inemiisil autit nigu põra – kes tull’ kohalõ vankriga, rikkamba muidugi vedruvankriga, kes jalaga.
Seo suvõ laulu- ja tandsupidu aigu pandsõ ma juba poolõst pääväst uma riha ja kõpla varju ala ja lätsi televiisorit kaema. No oll’ kinä tandsupitu kaia: egä maakund umin rahvarõivin, häitsmekrandsi pään ja tsuvva jalan. Näid oll’ õkva muru pääl must miljon ja kos nä teivä noid kujundit ja tandsõva. Ma saa tuust arvu, et laulja opva sõna ja viie päähä, koorijuht näütäs, kuna pihta naada ja kuna laulul lõpp om. A tuud om rassõ taibada, kuis tandsja teivä muru pääl igäväidsi vikurkujundit ja kiäki es essü uma kotusõga.
Pühäpäävä hummokupoolõ ladist’ paksu vihma. Ku tuu rongikäük nakas’ liinast lauluplatsi pääle minemä, oll’ sääne tunnõ, nigu terve Eesti rahvas olõs kokku tulnu. Lauljit oll’ nii pall’u, et es mahu enämb kaarõ alla äräki, osa saisõva vihma käen.
Ja ku sõs mehe uma helütoru valla pästsevä, oll’ toda kuulda vast piaaigu tõistõ liina otsa. Ja ma usu, et esiki kajaka pagõsiva Soomõmaalõ varju.
Noorõ dirigendi vehkse nii hoolõga, et ku kässi küllen olõsiva tsiiva olnu, olõsiva nä korgõl taivan. Päältkaeja ja kullõja pätserdi nigu pardsi mua seen, aga kõikil oll’ hää miil ja kõik laulsõva laulõ üten.
* * *
Arva, et mi sõbra ukrainlasõ tahtnu kah säändsid pidusid pedädä, a ei saa. No kos sa jätät latsõ liivakasti vanaimäga mängmä: kodu tullõn või liivakasti asõmõl üts suur pommimulk olla, selle et naabri tahtva kimmäle pommõ pillu. Ka grusiini pelgäse kotust är minnä: tagasi tullõn või naabri olla jupi maad endäle napsanu ja limps nüüd mõnuga kotusõpäälist tsaatsat, nigu peremiis.
Annas jummal, et nelä aasta peräst lehvis iks laulupidul mi sini-must-valgõ lipp ja es laultu käsü pääle kamaaruskat õga tandsitu kasatsokki.
Reinerti Elmo
