Mul oll’ konagi tutva naanõ, kinka üten koorin laulman kävemi. Taa oll’ nii kimmäs inemine, et ku taaga kohegi lätsi, sis oll’ teedä, et hättä ei jää.
Ütskõrd oll’ kooriga uhkõ õdagunõ pidu, a meil Valliga vaja liinast vällä sõita ja viimäne buss minekil. Pidu oll’ armõdu hään huun ja taa ütel’ mullõ, et ärmi läämi, külh kuigi õks perän kodu saa. Ja nii oll’gi, et nigu mi üüse ilda pidumajast vällä lätsi, näkk’ Valli ütte tutvat Žigulit, juusk’ juhiga kõnõlama ja tuu vei meid mitmakümne kilumeetri takka kodu.
Tragi naanõ kõnõli, et taa oll’ viil väikene asi. Naa jätti konagi üte naisikambaga hennest Tartu bussijaaman bussist maha, ku oll’ plaan sõita peris kauõdõ Setumaa kanti sünnüpääväle. Naa olli nelläkesi, kitarrõ ja kingitüses suur põrmaduvaas viil üten. Aije bussijaama iihn posti alh hoolõga juttu ja ku kellä kaije, oll’ bussiaig ammu müüdä.
Telefonõ tuul aol muiduki kelgi taskun es olõ ja säält, kohe naid pidulõ oodõti, pedi naile autu peris kauõdõ bussipeatustõ vasta tulõma.
Lätsi taksud kauplõma. Taksujuht ai külh sõra vasta, et taal tüüpäiv läbi ja vaja kassa är tetä ja naisi om kõigi naide pakkõga pall’u, aga naasõ ai ennegi haussi, et näil om kolm raamadupedäjät kamban, külh nä kassa är tegevä, ja nä omma jo nii tsill’ukõsõ, olkõ külh, et nelläst kolm olli peris kopsaka daami. Taksujuht võtt’ hää kiirusõ pääle ja mõnõkümne kilumeetri peräst saiva naasõ bussilõ järgi kah.
Ütskõrd varõmb oll’ Vallil sõbrannaga plaan minnä noorõlõ tüüseldsilidsele kaejatsilõ. Bussiga tull’ sõita peris kauõdõ. Buss oll’ tsill’ukõnõ PAZ ja armõdu täüs. Nä saisi takanpuul, ütel tordikarp ja tõsõl nelgi peon. Ja ku üts võrrimiis bussilõ liina veeren ette sõit’ ja bussijuht äkki pidurit vaot’, joosi nä huuga ette vasta juhikabiini. Tordikarp lötsin ja lilli murdunu. Ja sis pandi nä tähele, et buss om võlss, käänd hoobis tõsõlõ poolõ, ku näil vaia.
Küssevä hennest ruttu maha, kaiva kaotusõ üle. Tordikarbi veerega sai kreemiruus õigõdõ paika kaabitus ja lille tull’ lühembäs murda. Aga kuis edesi saia?
Astõva mõnõ sammu liinaviirt müüdä, sääl ennegi väikese erämaja. Üten aian oll’ ümärik Sapakas muru pääl, medä maantiimuhus kutsuti, ja nellä-viie aastanõ poiskõnõ oll’ kah sääl manh. Hõigassiva: «Poiss, kelle autu taa om?» Poiss vasta, et issi oma. Naasõ palssi, et lats kutsnu issi vällä. «A tuu issi juhtu olõma mu kunagine kursusõveli EPAst. No edesi läts’ laabsalt,» selet’ Valli.
Nõlvaku Kaie
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
