Är tapi vana kikka. Kolm nuurt olliva joba mehe iist vällän ja vana es saaki muud tetä ku noid murru piten takan aia. Ilm oll’ illus ja nii ma sis istõ säälsaman kuritüüpaigan pingi pääle ja naksi sulgi kakma. Sai pia poolõ pääle, ku tull’ mõtõ: midä ma põrõlt tii? Kaku kuivalt, ei havvutagi kuuma viiga, nigu vanaimä tekk’. Päält sõta oll’ jo kanapuljong piaaigu et arstirohu iist. Olõsi vast põraki, ku kanul lastu vabalt ringi roita. A tiidjä mehe kõnõlõsõ, et ega tuu roitmine kah inämb ei avita, maa seest omma vajaliku soola suuri saakega vällä tõmmatu.
Lahksamise man nakas’ jäl mõtõ tüüle. Põhjusõs olli vana kikka jaos ülearu väikse munandi. Ildaaigu sai ma teedä, et munandiide kaal ja IQ omma umavahel pöörüsvõrdõlisen köüdüssen. Taani sõduriide pääl ollõv tuu asi vällä uuritu. Midä korgõmb IQ, toda väiksemp munandiide kaal. Kui IQ langõs, kasusõ munandi suurõmbas.
Põhjust kiäki ei tiiä ja arvada om, et ei uuritagi. Peetäs ilmadu hääs, et tütärlatsi IQ om väega korgõ (?) ja et näil koolin inämbjagu viie. Poissõ trünnitäs, ku nimä tuupi ei viisi. Tuu poliitika om pikä ao joosul naanu ka villä kandma, aga säälsaman murõtõdas, et latsi om veidü. Kuis tä sis saagi tõisildõ olla?
Kas mu kikas, rahu tälle sääl külmkapin, oll’ intelligentne? Kimmäle oll’, ega tä muidu ei olõs mitund rebäst ja kanakulli üle elänü. Ja kuis tä umast vellest tapõlusõn üle sai? Läts’ autu ala ja nigu veli pää tsusas’, nii lei. Üte silmä leigi puulpümmes ja veli and’ki alla. Tuu silm võisõ olla juhus, aga täpselt tuudsamma nippi kasut’ tä ildampa üte hindäst umbõs poolõ suurõmba kikka vasta. Suur lei tedä mitu kõrda maha, tampsõ jalguga sällän ja kakk’ sulgi, aga timä nakas’ iks vasta ja jõusõgi suurõl üte silmä paistõ lüüä. Jäl võit timä perält.
Aga äkki pidänü Eesti sõaväen nakkama kikkavõitlust harrastama? Ma mõtlõ, tuu andnu rohkõmp kui mõnõn Aafrika riigin naisi ja latsi kaitsmine. Tegelikult, üts ei välistä tõist: kõik mii sõduri nigunii välläpoolõ Eestit ei jõua.
Mu plaani omma hullu, aga tuugi om paremb kui mitte-midägi-tegemine.
Kikka olli vanast au sisen. Mu vanaesä, ku oll’ pudeli päält korgi är võtnu, ütelnü alati: «Lasõmi kikkal kirgi!» Pudõli sildi pääl oll’ «Kännu Kukk».
Põrõlt proovitas egalpuul kannu pitä, aga kikast ei tohe võtta: naabri ei saa magada. Ja sis kõnõldas õnnõlikõst kanust. Kannu käest ei küsü kiäki, millen näide õnn saisnõs.
Mõistusõga inemine (korgõ IQ-ga) pidänü aru saama: kui kongi inämb üttegi kikast ei kiri, om tuu märk elu häömisest ja just tuu asi pidänü inemisel unõ är viimä.
Pulga Jaan
