Midä väikumbalt saa lats raamaduilmaga tutvas,

toda parõmbalõ lätt täl koolin ja elon

 
Ku ma lats olli, sõs oll’ meil egän tarõn üts raamaduriiol. Kõgõ vanõmba sääl olliva vaest 20. aastasaa algusõ aokirä Romaan. Nuu olliva vanan gooti kirän. Ma olli jo lugõma opnu külh, a gooti kiri oll’ iks hoobis tõistsugunõ. Kül ma sõs pusõ ja uursõ. Lõpus naksi arvu saama ja loi kõik nuu vana kõllatsõs tõmmanu lehtiga köüte läbi. Sääl oll’ ilosit halõdit armastusõjuttõ, lugulaulõ rüüvliist ja kodokäüjist, ja kõik tuu oll’ hoobis tõistsugunõ ku muu tollõaignõ kirändüs. Hulga põnõvamp.

Eesti-aigsit raamatit oll’ kah koton mõni. Näütüses Rohu Richard tulõ miilde. Kõgõ rohkõmp oll’ muidogi päälesõaaigsõt kirändüst. Ma olli suur raamadusõbõr ja loi kõik läbi, nuu kah, kon aeti hirmsat Vinne ideoloogiat. Säändse nigu «Kuidas karastus teras» ja «Vanem õde». Ega ma latsõn tuust muidogi arvu es saa.

Tuu Vinne aig oll’ üts imelik aig. Raamat oll’ õkva nigu õhuakõn, selle et raadion aeti õnnõ parteipropagandat ja telekan näüdäti hirmsit sõafilme. A mõni raamat kõnõl’ peris elost, kasvai rito vaihõl.

Ega nuu tuuaigsõ kangõlaisist ja ilosast tulõvikust kõnõlõva raamadu esihindäst nii halva es olõki, a nä käve toolõ, mis oll’ periselt, risti vasta. Kõnõldi ütte, tetti tõist.

Tuust silmäkiräst naksi pall’o ildampa arvu saama.

Õnnõs lubati iks vanõmbat kirändüst kah trükki anda. Ku ma olli koolilats, sai ütskõrd kittüskiräga üten Petersoni Kristjan Jaagu luulõraamadu. Tuu um mul täämbädseni koton riiolin, ja ma mõtlõ, et kül olliva eestimiilse ja targa inemise nuu mu oppaja. Tammsaarõt ja «Kevadet» sai lukõ. Vilde «Külmale maale» läts’ noorõlõ inemisele väega hinge. No ja «Mahtra sõda», «Ümera jõel» ja mis sääl olliva – kõik hoobis tõistmuudu raamadu ku tuu propagandakirändüs.

Lugõma opsõ ma nelä-viieaastadsõlt, ja mul um tuu raamat täämbägi silmä iin. Tuu oll’ Kitzbergi Augusti «Piibeleheneitsi», vällä antu 1969. aastal. Pildi oll’ joonistanu Sampu-Raudsepä Iivi. Mul um meelen suur õnnõtunnõ, ku ütekõrraga naksi arvo saama, mis nuu tähe kokko lugõdõn tähendäse. Nigu olõs üts tõnõ ja pall’o suurõmb maailm olnu taa mi maakerä seen. Umbõs tuudaigu mõtligi edimäst kõrda, et ma taha kiränikus saia.

Nüüt olõ kirotanu katõssa latsiraamatut ja pia lätt trükki raamat, miä um suuri inemiisi ilokirändüs.

Mõisa Jüri um kunagi ütelnü, et kodo ei olõki raamaduriiolit inämp vaia. Ma guugõldi ja löüdse tuu ütelüse üles: «Mina ei tea ühtegi moodsat elutuba, kus oleks enam raamaturiiul.» Oh sa taivanõ arm! Ku maarahvas ei olõs nakanu eesti kiilde tõlgitut piibliraamatut lugõma, võisi Mõisa Jüri viil täämbägi mullapõrmanduga hütin ellä. Edimäne piiblitõlgõ tetti jo 16. aastasaal. Ja 17. aastasaal luudi edimädse rahvakooli.

Mi parhillanõ riik um üles ehitet edevanõmbidõ himo pääle targõmbas saia. A mõni miis arvas, et hindä tarkusõst um küländ. Arvaku no edesi!

Inämbjaolt um eestläne iks kõva raamadulugõja. Üte uuringu perrä tull’ vällä, et eestläse raamaduriiol um maailma kõgõ pikemb. Nimelt ollõv 16 aasta vanutsõl eestläsel koton keskmidselt 218 raamatut. Tõsõ kotusõ umanikul, Norra inemisel ollõv 212 ja suumlasõl 168. Taani ja Roodsi umma kah iinotsan. Tulõ vällä, et mi olõmi iks Põhjamaa – näütüses Türgi inemisel ollõv koton õnnõ 27 raamatut.

A ma mõtlõ, et ei taso iks nõnna püstü aia. Ma kül pelgä, et nuu paarsada raamatut umma suurõmbalt jaolt nõukaaost peri ja vahtsõmba ao kirändüst um kodoriiolidõ pääl veidü.

Hää muidogi, et noidki um – tuu oll’ viil aig, ku raamatit väega kõrralikult toimõndõdi. Vinne aig külh, a eesti kiil oll’ illos. Nüüt ei või kimmäs olla, kas raamat, mille poodist kodo viit, um iks häste tõlgit ja toimõndõt. Nüüd inämp nii pall’o aigu ei olõ üte raamadu kallal nokitsa.

Ega ma tuud raamadujuttu peris niisama ei ajaki. Seo aasta um raamadukogodõ aasta ja kõgõ kinämbä inemise, kedä ma uman elon nännü olõ, umma raamadukogohoitja. Nä umma üts ehtsä maa suul. Paistus, et raamadulugõminõ ei tii mitte ütsindä targõmbas, a tuu hari hinge viil päälekauba.

Ku raamatit osta ei jõvva, toogõ no latsilõ raamadukogost mõni lukõki. Tuusama uuring ütles, et nuu latsõ, kellel um koton raamatit, mitte õnnõ ei loe parõmbidõ, a nä mõistva parõmbidõ matõmaatikat ja umma arvuti man kipõmba käe. Toolõ as’alõ um nimi kah antu: ku su koton peetäs raamatit ja lugõmist tähtsäs, sõs tähendäs, et teil um koton õpetlaskultuur. Kats asja pidivä ette kuulutama, kuis latsõl elon lätt – imä haridus ja raamatidõ olõmanolõminõ koton.

Peläku-i latsilõ raamatit kodo tuvva. Midä väikumbalt saa lats raamaduilmaga tutvas, toda parõmbidõ lätt täl koolin ja elon. Ja arvada või, et tuud taht jo egä imä ja esä.

Üts illos nummõr um seo aasta seen viil. Eesti Kiränikõ Liit sai 100-aastadsõs. Hää iks, et meil um hulga häid kiränikkõ, kes latsilõ ja suurilõ kirotasõ taast ilmaelost ja kõgõst, miä sääl seen um. Üteldäs, et seost maailmast ja ütstõsõst arvusaaminõ um üts kõgõ hädätarvilidsõmb asi parhilla. Parõmbat sorti raamadu avitasõ inemisel mõtõlda, arvu saia hindäst ja tõsõst. Ku ostat ja loet eesti kiränigu raamatit, sõs um luuta, et saa aasta peräst um alalõ kiränikõ liit ja um alalõ Eesti.

 
 
Kõnnussaarõ Tiia,
kiränik
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.