Niipia ku külm viikogolõ kaasõ pääle pand ja ijä pääle lubatas minnä, omma platsin talvidsõ kalapüüdjä. Miä tõmbas kalamiihi talvõl ijä pääle külmetämä? Proovi perrä uuri.
Võromaa mehe Priit ja Marko omma otsustanu puulpäävä Peipsi pääle minnä. Marko om kalafoorumist lugõnu, et Peipsi järven Kõdavere all ollõv kalla saadu. Tuuperäst säädvä mehe uma massina joba hummoguhämärän sinnäpoolõ minemä. Võromaalt om sinnä peris pikk sõit, nii 120 kilomiitret. Ilmateedüs om ütelnü, et või tulla 20 kraadi ümbre külmä, a tuu kalamiihi ei hiidütä. Päälegi om ilmateedüs tsipa võlssi arvanu, hummogu om külmä kõgõst 12 kraati.
Kellä poolõ kümne aigu pargitas auto järve viirde parklalõ. Kraam üten, nakkami müüdä järveijäd marssma. Ilm om udsunõ, kavvõst paistusõ kül kalamehe, a ku pall’o näid om, ei saa edimält arvo. «Ku olnu selge ilm, saanu kimmäle 400–500 kalamiist kokko lukõ,» tiid Priit. Marko om vakka, timä omgi nigu vanaaolidsõmb ja traditsioonilidsõmb kalamiis. Priidul tuuiist om üten egäsugumast kraami (kae kõrvalluku), nii sokutas tä kõgõpäält ummi saapidõ ja kindide sisse lämmindandja pad’akõsõ.
Päält kattõ ja puult verstä kõndmist tetäs edimäne piätüs ja puuritas ijä sisse mulgu. Õngõ lastas vette, Priit pand käümä muudsa massina deeperi, miä tuu telefoniekraani pääle viialodsõ pildi. Massin näütäs, et süvvüst om ütesä miitret. A kalla ei olõ. «Periselt tulõ alostusõn minnä võimaligult kavvõlõ ja sis naada tagasi tulõma,» kõnõlõs Priit kalamehetarkust.
Mehe seletäse, kuis tõisi kalamiihi kaemisõga arvo saia, kon kalla om. «Ku mehe kõndva, sis nä läävä edesi ja sääl kalla ei olõ. A ku mõni kässiga kõvastõ vehk, sis tuu tähendäs, et tä tõmbas kallo vällä. Tegijämbä mõistva muidoki nii püüdä, et kässiga ei vehi, selle et kiäki ei taha, et tõõsõ su parvõ ligidäle kalla püüdmä tulnu.»
A mis vidä mehe talvõl vällä ijä pääle? «Maru hää om välän olla talvõl. Ku kalla kah saa, sis om viil parõmb,» seletäs Marko. Ku muido käü tä päämidselt Vagula pääle kalalõ, sis Peipsi om kah timä jaos hää vaeldus. «Peipsi om suur järv, tan või suurt kalla kah trehvädä,» luut Marko.
Priit kõnõlõs, et tä om latsõst saani kalal käünü, timä mõlõmba vanaesä elli Tamula järve lähkül ja nii tuu kalamehepisiläne sisse tull’. Talvinõ kalapüüdmine om Priidu jutu perrä filosoofilidsõmb, rahulikumb tegemine. «Istut ummi mõttidõga, külmän om hää, meditatiivnõ olla. Korþets om kah ütelnü, et ijäkristalli puhastasõ inemiisi mõttit.»
Et kalla ei olõ, kõnnitas tsipa edesi ja puuritas vahtsõ mulgu. Sama lugu: massin näütäs, et sükäv om, a kalla ei näütä. Otsusta mehe ijä pääle jättä, kodo är sõita ja magama käändä.
Pääväunõst herätäs minno Priidu sõnnom kalasaagist: «Umbõs 15 ahunat ja väiku sudak, kiä edesi tsuklõs. Panni saa iks naardma!» Pöörüdä silmi ja tunnõ, kuis mul paar päivä pääl olnu külmetüshaigus om üle lännü. Äkki sis tuuperäst tükvägi mehe talvõl ijä pääle kalalõ, et päält vaimu tohtõrdas käümine ihho kah?
Võromaa mehe Priit ja Marko Peipsi järve pääl. Takanpuul paistus viil hulga kalamiihi. Rahmani Jani pilt
Kalamiis Priit:
«Ku ma olli tattnõna, käve esäga Peipsi pääl kalal ja mul oll’ üten õnnõ üts sikuska ja kalakast, muud midägi, puuri võti esä käest.
Parhilla om mul kelk, tuu pääl kalakast, kon seen omma põgiõngõ, stringeriõngõ, sikuska, marmõssiõngõ, ijäkopp, matõlli- ja tõugukarbi, suur karp stingõridõ, põikõ, sikudõ ja marmõskadõga, sis uhkõ puur kelgu pääl, miä tüütäs viil uhkõmba akutrelliga, akutrelli tagavaraaku, deeper, miä näütäs, kas kalla om, a et tuu võtt hulga akut, sis akupank telefoni jaos kah, statiiv telefoni hoitmisõs ja deeperil om üten viil vallalõvolditav pääväpatarei. Jägermeistre kah, ku ei piä sõitma. Ma arva, et õigõ pia ei mahu kõik kraam kelgu pääle är ja tulõ osta viil tõnõ kelk, miä edimädse kelgu taadõ köütä.
Tõistmuudu om ammutsidõ aigõga võrrõldõn muidogi tuu kah, et sis ma sai kalla, parhilla inämb väega ei saa.»
Miihi püütü ahhun.
