Tõistmuudu tiatrikuu
Ma kuuli raadiost, et kõik tiatrisaali omma lukku pantu. Jo tõist aastat olõ-i inämb urbõkuu tiatrikuu. Tiatrit või egäüts kotoh esi tetä. Nika ku kõtt tühäs lätt.
A ka süvvä piät kotoh esi tegemä. Mineväaasta urbõkuu naati kotoh kõvva küdsämä, vaivalt seokõrdki tõistmuudu läts’. A kuimuudu tuu paastukuuga sõs jääs? Piässi nigu süümisega piiri pidämä.
Piiri piät pidämä ka muu eloga. Väläh tohe ei jälki inemise üteh paigah kuuh olla. Nii või urbõkuud nimmada ka vaihõhoitmisõ kuus. Ku tahat rohkõmb inemiisi nätä, sõs om valli, kas minnä söögipuuti vai rohopuuti. Kehväl aol om tuu kah nigu tiatri.
No kõgõ rohkõmb saat tiatrit parhilla raadiost ja telekast. Päämine tiatritükk om täämbä päälkiräga «Takkaperrä tarkus». Nüüd tiidvä kõik täpsele, kuis valitsus olõs pidänü tegemä. Vanastõ ütel’ jo talomiis koolioppajalõ: «Pai oppajaherrä, oppa mu poig koolih ette nii targas, ku tark mu naanõ takkaperrä om.»
