Vabastaja Vanja
Ku perämine suur sõda oll’ läbi saanu, naas’ pääle suur rahvidõ rändämine. Mi väikuliina tull’ kah peris pall’o inemiisi muialt. Ütel pääväl tull’ tütrik noorõ pikä poisiga imä mano ja tutvust’ tedä: «Timä om Vanja. Timä oll’ sõan ja vabast’ meid vassistõ küüdsist, et mi saasi rahulidsõlt ja õnnõligult ellä.» Lepüti kokko, et Vanja eläs näide man nika, ku uma elämise saa.
Naasõ – imä tütrega – poputiva nuurt miist mis jõudsõ. Ku Vanja läts’ tüüle remondikontorihe, pakuti tälle kotust ütiselämiste, a tütrik es lasõ täl sinnä minnä. Nii armsas oll’ Vanja tälle saanu. Õdagu istõ kõik kolm ümbre lavva ja jõiva tiivett. Vanjalõ miildü, ku tii ehk tsäi oll’ kangõ ja häste makõ. Pernaasõl saisõ nukan tsukrukott, mis jõudsahe kahasi.
Ütel pääväl oll’ Vanja kaonu. Üten timäga oll’ lännü ka tsukru, mille tütrigu imä oll’ spekulantõ käest kalli raha iist ostnu. Imä läts’ joosuga raudtiijaama, mis õnnõs oll’ lähkün. Rong oll’ iin, a naas’ õkva minemä. Imä juussõ perrooni pite rongi kõrval, esi hõigas’: «Vanja, sahhar! Vanja, sahhar!» A rong vei kõrrast kavvõmbalõ vapra vabastaja, kes oll’ kats kuldsõ süämega naist vabas pästnü ka tsukru ülejäägist…
