Luubiga luudusõn
Taa jutt om tutvast maaperrest Tartomaal, kon kasus kolm velekeist. Kõgõ vanõmb, Oskar, om kuvvõaastanõ, Otto sai õkva neläaastadsõs ja Jakob om katõaastanõ. Vanaimä ja vanaesä Võromaalt lätsi Otto sünnüpääväle.
Oskar, kes oll’ kõgõ vanõmba õigusõga harinu hinnäst edimädses säädmä, pidi seokõrd kavalusõ appi võtma. «Ottokõnõ, ma kanna kingitüisi… Ottokõnõ, ma paki koti valla,» sellet’ tä umma «avitamist» mesimakõ helüga. Tsehkendüsvihkõ ja pleiätside kõrval oll’ luup kah. Perän minti ütenkuun vällä, et läbi luubi ilmaello uuri.
Luup oll’ sünnüpäävälatsõ käen. Kasvumaja kõrval näi nä tiko, kes tasaligult edesi rühkse. Mitte tuud pirakat rüüvlit, kes kõiki hiidütäs, a kodumaist väikeist teokõist. Vanaimä, kes luudusluu kaldõga koolin oll’ opnu, küsse: «Kas om esätigo vai imätigo?» Poiss kai läbi luubi ni ütel kipõlt ja kimmält: «Esätigo.» «Ku vana tä om?» Vastus jälh nigu varnast võetu: «Viieaastanõ!» Nojah, teouurja esi om jo neläne. Vanaima muheli. Ilmaelo omgi sääne, nigu mi tedä tähele panõmi.
