Mulliaig

 
Ma kuuli raadiost, et iks olõ-i viil otsa saanu Eestimaa jagaminõ katõs jaos. Om noid jagamiisi olnu säändsit ja määndsit, kül raha ja rikkusõ perrä vai imäkiilt pite. A parhilla naatas jagama inemiisi tuu perrä, kas tä om koroona vasta poogitu vai mitte. Kiä om uma pritsi kätte saanu, või pitto minnä.

Hädä om muidoki tuuh, et noorõ inemise olõ-i viil pritsi saanu. Nii saava parhilla üükluppi minnä õnnõ päält katsakümnelidse. Vannol lättki uni jo vasta hummogut är, sõs om õkva paras aig tandsma minnä.

A või ka tõistmuudu tetä. Ku rahvamajja pido vai tiatri tulõ, sõs pantas jo kuulutusõ pääle kirjä, et tulla võiva inne nuu, kiä omma vaktsineeridü. Järgmine päiv tulõ sõs pido noilõ, kiä olõ-i viil süstmäh käünü. Esihindäst olõssi tuu hää, et kõik saava vähämbält kotost vällä ja pitto minnä. Ja kolmas pido tetäs sõs noilõ, kiä omma kimmäle vaktsiniirmise vasta. Ega nuu vastadsõ ei tahaki tõisiga ütel pidol olla. Terve inemine või jo tervüsega nakahta. Umavaihõl võiva nä jaka määndsit viiruisi tahtva.

Ku edesi mõtõlda, sõs võiva olla ka eräle söögikotussõ, poodi ja kooli. Või-olla võissi olla eski kats valitsust. Üts noilõ, kiä omma koroonaga kokku puttunu vai ei tahaki kokko puttu, ja tõõnõ noilõ, kiä arvasõ, et taa haigus om vällä mõtõld. Sõs omma kõik uma mulli seeh rahul.