Naa tulliva…

 
Seo jutu tädist kõnõl’ mullõ tutva Kasaritsa naanõ, kelle latsõpõlv läts’ müüdä Tarton. Ega tädi peris tädi es olõki. Tä oll’ imä kavvanõ tüüseldsiline trükükuan ja elli näidega üten. Parhilla, ku aig om edesi lännü ja immä ei olõ inämb ammu, om tädi timä ja perre jaos iks olõman. Väega hää, et vanainemisel om noorõmbidõ tugi, ku mõtõlda, et mõnikõrd latsõki unõhtasõ uma vanõmba är.

Tädi nakkas pia ütsäkümne eluaastani joudma ja eläs Tarton Anneliinan suurõn majan. Tä om häätahtja ja rahulinõ vanainemine. Kongi pääle kümmet aastat tagasi naas’ tädile tunduma, et täl om kortõrin seen käütü ja asju minemä viidü. «Edimält aimi vasta, et kellele timä asju iks vaia om, a tädi oll’ ummin juttõn kimmäs. Kõrd olli langakerä, kamm vai prilli kaonu, sis jäl arstiroho vai midägi muud lännü. Tädi vahet’ luku är, a naa mugu tulliva. Timä ütel’ tulõjidõ kotsilõ «naa»… Kes nuu naa olliva, kes toda tiid, võiolla et alomadsõ vai ülemädse naabri. Tädi jutu perrä tulli naa sisse lae- vai põrmanduluugi kaudu. Määnestki luuki ei olõ kiäki nännü… Asi lõppi hariligult niimuudu, et as’a tuudi perän tagasi, a olli tõsõ kotusõ pääle pantu.»

Vana tõtõ: midägi ei kao, vahetas õnnõ kotust.