Talvinõ jaanikuu
Ma kuuli raadiost, et jaanikuu kõgõ lämmämbä ilma omma käeh. Ku kiäki mõtlõs, et taa määne lämmi, sõs võit usku, et saa iks viil hullõmbas minnä. Om jo innegi jaaniüü külm kardohka är võtnu.
No ja sõs olõ-i midägi imehtä, et poliitigu vasta suvvõ kelgutamisõst ja suusatamisõst kõnõlõsõ. Minkagiperäst arvasõ opositsionääri, et Reformieräkund om parhillatsõh valitsusõh Keskeräkunna kelgunüür. A tuu om näil meelest lännü, kelle kelgunüür Keskeräkund minevä valitsusõ aigu oll’.
Ja sõs kõnõldas, et ammõtnikõl omma suusa risti lännü Eesti kaitsmisõ peräst. Kas pillitoro om tähtsämp ku kahuritoro? Kas avitas vainlast hirmuta, ku õnnõ taldrikkõ kokko pessä, vai piät iks sõariistu kah täristämä?
No tiiäki-i, kas om parõmb, ku ilm jääski jahhes ja mõistus üle ei kuumõnõ. Vai olõs just kuum suvi hää: sõs läävä kõigil meele härdäs ja rahakotiravva vallalõ.
